Renoveerimispass

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 07 Veebruar 2011

Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas aastal 2010 läbi viidud uuring „Eesti eluasemefondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” näitas, et tellismüüritise külmakindlus on betooni omast madalam.

Telliselamute välisseinad võivad olla kihilised või massiivseinad.
1. Massiivseinte puhul on tavaliselt tegemist kakskiviseintega.
2. Mitmekihilised tarindid on harilikult kandvas osas silikaattellisest, voodrikiht võib olla nii keraamilistest kärgtellistest kui ka silikaatkividest. 6 cm laiune vahe fassaadi ja kandva kihi vahel on täidetud mineraalvillaga. Fassaadikiht on kandva seinaga seotud kas horisontaalsete või vertikaalsete sidekiviridade, jäigalt mörti kinnitatud terassidemete või mõlema kombinatsiooniga.

Tellisepuru annab märku probleemist

Eesti kliimas on sagedased ajad, mil tellisvoodri temperatuur kõigub nulltemperatuuri ümber, ja hoone kasutusea jooksul peab fassaad taluma arvukaid külmumis-sulamistsükleid. Külmakindlus piiritletakse minimaalse külmumistsüklite arvuga, mida tellis oluliste muutuste ja kahjustusteta peab suutma taluda. Tellise külmakindlus on tavaliselt 15–50 tsüklit, mis tähendab vigastuste ilmnemist pärast nimetatud külmumis-sulamistsüklite arvu.

Kui välisvooder on märgunud, kaasneb külmumis-sulamistsüklitega tellise pealispinna koorumine (murenemine). Betoonist fassaadimaterjaliga võrreldes on silikaatmüüritise külmakindlus oluliselt madalam, sõltumata ehitusaastast, ja hoonete seisukord külmakindluse seisukohast murettekitav.

Müüritise ilmastikukahjustused olenevad ka fassaadide paigutusest ilmakaarte suhtes. Lõuna-edelasuunda jäävate fassaadide kahjustused on alati suuremad teiste ilmakaartega võrreldes.

Katsetulemuste alusel võib tõdeda, et silikaatkiviehitistes on telliste külmakindlus kuni kolmanda korruseni suhteliselt hea ja halveneb alates neljanda korruse kõrguselt.

Akendealuses müüritise osas, kus eeldatavasti on suurem pealevoolava vee kahjustus, on silikaatkivide külmakindlus oluliselt langenud. Probleemidest külmakindlusega annavad eelkõige märku suurte vihmakoormustega pindade lagunemine ning tellisepuru ja -tükid ümber hoone perimeetri.

Välisvooder laguneb niiskusega

Tellistest välisvooder ei ole vihmatihe. Tugevama kaldvihmaga fassaad märgub ja vesi tungib fassaadikivide taha. Et soojustust läbi fassaadi tungivast vihmaveest isoleerida, on soojustuse pind enamasti kaetud tõrvapapist või ruberoidist veetõkkega. Niiskustehniliselt on see halb lahendus, kuna niiskustõke takistab niiskuse väljakuivamist seinast.

Projektides võib olla ette nähtud ka pärgamiinist/tõrvapapist/ruberoidist kiht aurutõkkeks soojustuse ja kandva kihi vahele, kuid selline lahendus avastati vaid ühel, 1989. aastal ehitatud hoonel. Valdavalt on soojustus välisvoodriga otseses kontaktis ning projekteeritud mittetuulutatavaks.

Paljudel elamutel esineb tõsiseid probleeme fassaadikihi ja kandva seina vaheliste sidemetega. Tõsiseim probleem on tellisest sidekividega. Välisseintel, kus silikaattellistest kandesein ja keraamilistest tellistest välisvooder on ühendatud tellissidemetega, on suur tõenäosus, et sidekivid on purunenud. Sidekivide purunemine võib viia välisvoodri varisemiseni.

Terassidemete juures on probleemiks asjaolu, et kasutatakse tsinkimata traatankruid, mis paiknevad niiskes (vihmavesi, veeauru kondensaat) ja agressiivses keskkonnas (klaasvatis fenoolid, väävel jne).

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 05 Oktoober 2010

Renoveerimistoetuse eesmärk on motiveerida elanikke rekonstrueerima korterelamuid kompleksselt, et:

• suureneks energiatõhusus arvestades nõudeid hoonete sisekliimale;
• paraneks hoonete energiamärgise klass
• hoogustuks taastuvenergia kasutus

Tingimused

Projekti kogumaksumus peab olema vähemalt 115 000 krooni.

Toetust saab taotleda 15%, 25% ja 35% ulatuses projekti kogumaksumusest sõltuvalt korterelamu rekonstrueerimise komplekssuse tasemest. Toetust saab taotleda ainult nendele teostamata renoveerimistöödele, mis on energiaauditis soovituslike töödena välja toodud ning mille puhul on järgitud terviklahenduse põhimõtet.

15% toetuse saamiseks peab korterelamu rekonstrueerimisel täitma järgmised nõuded:

• täitma renoveerimislaenu saamiseks esitatud nõudeid ja energiaauditi soovitusi ning saavutama korterelamu rekonstrueerimisega vähemalt 20%-lise energiasäästu soojusenergia tarbimiselt kuni 2000 m2 suletud netopinnaga korterelamus ja vähemalt 30%-lise energiasäästu saavutamise üle 2000 m2 suletud netopinnaga korterelamus. Rekonstrueerimistööde teostamise tulemusel tuleb tagada hoones sisekliima vastavus standardi EVS-EN 15251 nõuetele ja energiamärgise klass E (energiatõhususarv <250kWh/(m2a);

25% toetuse saamiseks peab taotleja lisaks kõikide eelmainitud tingimuste täitmisele:

• saavutama korterelamu rekonstrueerimisega vähemalt 40% säästu soojusenergia tarbimiselt. Rekonstrueerimistööde teostamise tulemusel tuleb tagada hoones sisekliima vastavus standardi EVS-EN 15251 nõuetele ja energiamärgise klass D (energiatõhususarv <200kWh/(m2a);
• rekonstrueerima korterelamu küttesüsteemi lokaalselt reguleeritavana ja paigaldama radiaatoritele küttekulude allokaatorid või seadmed, mis võimaldaksid mõõta kütte energiatarbimist korterite kaupa;
• vahetama kõik aknad energiasäästlike akende vastu, mille avatäite kompleksne soojusjuhtivus paigaldatuna on U<=1,10 W/(m2K) või olema korterelamu kõik aknad eelnevalt vahetanud soojapidavamate akende vastu arvestades standardis EVS-EN 15251 toodud nõudeid õhuvahetusele (soojusjuhtivusele nõudeid ei esitata). Aknad võib jätta uute vastu vahetamata kui kohalik omavalitsus ei ole andnud luba akende vahetamiseks kultuuriväärtuse ja miljööväärtuse kaitse kaalutlustel. Sellisel juhul tuleb nõutav energiasäästu määr tagada teiste rekonstrueerimistöödega;
• soojustama ja rekonstrueerima korterelamu fassaadi osaliselt või täies mahus selliselt, et taotluslik piirde soojusjuhtivus arvestades külmasildasid on U<=0,22 W/(m2K). Lõplik soojustuse paksus tuleneb vajalikust energiasäästust ja taotletavast energiatõhususarvust. Fassaad võib olla soojustamata, kui kohalik omavalitsus ei ole andnud luba fassaadi soojustamiseks kultuuriväärtuse ja miljööväärtuse kaitse kaalutlustel. Sellisel juhul tuleb nõutav energiasäästu määr tagada teiste rekonstrueerimistöödega;
• soojustama ja rekonstrueerima korterelamu katuse (soojusjuhtivuse taotlustasemega U<=0,15 W/(m2K), kusjuures lõplik soojustuse paksus tuleneb vajalikust energiasäästust ja taotletavast energiatõhususarvust).

35% toetuse saamiseks peab taotleja lisaks kõikide eelmainitud tingimuste täitmisele:

• saavutama korterelamu rekonstrueerimisega vähemalt 50% säästu soojusenergia tarbimiselt. Rekonstrueerimistööde teostamisega tuleb tagada hoones sisekliima vastavus standardi EVS-EN 15251 nõuetele ja energiamärgise klass C (energiatõhususarv <150kWh/(m2a);
• paigaldama korterelamusse soojatagastusega ventilatsioonisüsteemi, mis teenindab kõiki eluruume.

Pikemalt: http://www.kredex.ee/korterelamute-renoveermistoetus-2

Täpsem info telefonidel 6674 111, 6674 114 või emaili teel lauri.suu[at]kredex.ee, heikki.parve[at]kredex.ee ning etteregistreerimisel kontoris T- N kell 14-16.

Allikas: SA Kredex

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 23 Juuli 2010

Järgnevalt kirjeldame korrusmajade fassaadi betoonpaneelide olukorda lähtudes TTÜ ehitusteaduskonnas läbiviidud uuringust aastatel 2008-2009.

Fassaadipaneelide betooni külmakindlus varieerub väga suurtes piirides, kuid üldistavalt võib öelda, et uuemates hoonetes on olukord parem. Kui 1962. aastal ehitatud elamus ei vastanud nõuetele ükski proov, siis 1979. aastal ning 1990. aastal ehitatud elamutes ei vastanud nõuetele kummaski üks proov, kusjuures lubatud piiri ületati vähe.

Suurpaneelelamute projektile kohane betooni survetugevus välisseina paneelidel on M150, mis on sisuliselt 15 N/mm2. Kõik katsetulemused ületasid seda suurust. Suurem survetugevus võib olla põhjustatud suuremast tsemendi kogusest betoonis. Tsemendi kogust suurendati, kuna paneele oli vaja kiiresti toota. Suurem tsemendikogus võib aga põhjustada näiteks suuremat mahukahanemist ja sellega kaasnevaid pragusid betoonis. Kivipuistega välisseinapaneeli puhul ei ole võimalik pragusid visuaalselt tuvastada. Praod betoonis võivad vähendada betooni külmakindlust.

Fassaadipaneelide betoon on karboniseerunud keskmiselt 2-3 cm sügavuseni, kuid võib leiduda ka 5-7 cm sügavuseni karboniseerunud betooni (vanematel hoonetel). Värvkattega fassaadide karboniseerumine oli oluliselt kiirem, kui kivipuistega fassaadide karboniseerumine (p väiksem kui 0.002). Tugevama betooni karboniseerumise sügavus on keskmiselt vaiksem.

Uuritud proovidel ei avastatud armatuurraua läbiroostetamist, kuid mõnel vanimal 47 aastasel elamul oli armatuurraua korrosioon juba kaugele arenenud. Sarruseterase korrosiooni hindamisel tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et teras võis olla pindmiselt roostetanud juba enne betooni valamist. Betoonis leiduvate sarruse korrosiooni soodustavate soolade uuringul selgus, et sealt ei leitud kloriide või sulfaate. Järelikult põhjustab uuritud proovide sarruseterase korrosiooni valdavalt betooni karboniseerumisest tingitud kaitsevõime vähenemine. Korrosioon on seda ulatuslikum, mida hõredam on betoon.

Allikas: 2008-2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringu "Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga" lühiülevaade.

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 29 Juuni 2010

Edastan 2008-2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringu "Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga" lühiülevaate korterelamute kande- ja piirdetarindite olukorrast.

Välisseinapaneelide ehk kõige suurem probleem on nendesse sisse projekteeritud külmasillad. Vaatamata välisseinapaneelide üldisele rahuldavale seisukorrale esineb paneelide vuukide juures siiski veel tõsiseid puudusi: esines paneelidevaheliste vuukide täitmist nii jäiga tsemendiseguga, kui ka polüuteraanvahuga, mis päikese käes kiirelt laguneb. Välisseinapaneeli armatuur oli korrodeerunud vaid juhul, kui kaitsekihi paksus oli vaga väike (<1 cm) nii fassaadipinna kui ka soojustuse poolel. Välisfassaadipaneeli pinna kahjustusi esines vaid üksikutel hoonetel ja seda fassaadivärvi või -krohvi mahakoorumise näol. Välisseinapaneelide puurimine näitas, et soojustuse paksus võib varieeruda suures ulatuses nii hoonel, kui ka samal paneelil. Seetõttu tuleb olla väga ettevaatlik lisasoojustuse kinnitamisega vaid välimisele koorikule. Enne renoveerimistöid ja lisasoojustamist tuleb alati kontrollida välisseinapaneelide üldist ehitustehnilist seisukorda.

Suurpaneelelamute katuste peamised probleemid on katustekatte ebatihedus, külmasillad, eriti välisseina ja katuslae liitekohas ning lodžade, šahtide ja läbiviikude juures, ebapiisav soojapidavus, konvektsiooni ja difusiooni teel siseruumidest tuulutusvahesse sattunud veeauru kondenseerumine välimise betoonpaneeli või katusekatte sisepinnal ja selle tilkumine tagasi soojustusse, katuse ebapiisav tuulutus, lekked katusekatte ülespöörete juures, veeloigud katusel, ebapiisavad kalded (eriti korstnate ja muude läbiviikude juures), ummistunud sadevee äravoolud, lagunenud ja remonti vajavad korstnad.

Rõduplaatidel esines tõsiseid kahjustusi, mis olid põhjustatud peamiselt rõdude veetõkke puudumisest või katkisest veetõkkest (rõduplaat on pidevalt märg) ning armatuuri või rõdu piirdepostide korrosioonist. Vundamentide silmnähtavaid vajumeid ega kerkeid üldiselt ei esinenud. Hoone ümbruse vajumist võis täheldada aga mitme hoone juures. Vahelagede ja - seinte kandevõime seisukohast olulisi puudusi enamasti ei esinenud.

Niisketes ja märgades ruumides uuritud korterites üldiselt tõsiseid probleeme ei esine. Hallitust ja veetõkke läbijookse esineb üksikutes korterites. Pinnaniiskused on kõrged korterites, kus pole seintesse ja põrandasse paigaldatud veetõkkeid. Probleemsed kohad on pesumasina ja segistite ümbrused.

Akende osas tuleb olulisima puudusena välja tuua asjaolu, et akende vahetamisega ei ole kaasnenud ventilatsioonisüsteemi renoveerimist. Kuna õhuvahetus vanades suurpaneelelamutes toimus peamiselt läbi akende ebatiheduste, peab akende vahetamisega alati kaasnema ventilatsioonisüsteemi renoveerimine.

Tuleohutuse seisukohalt võib peamiste puudustena välja tuua: tule ja suitsu leviku takistamisega seotud probleemid: korterite välisuksed ei ole tuletõkkeuksed, vaheseinte ja -lagede madal õhupidavus ei takista suitsu levikut läbi tuletõkkepiirete, torustike vahetamisel ei ole tuletõkkesektsioonidest läbiviikude juures tagatud tuletõkkepiirde tulepüsivusnõuded (EI60).

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 14 Aprill 2010

Korrusmajade esimestel korrustel ja eramajades võib radoonikontsentratsioon mõnedes piirkondades ületada normi piire.

Mõned aastad tagasi oli suisa moeasjaks kõnelda radooniohust hoonetes, nüüdseks on selle teema arutelu vaibunud. Oht pole siiski päriselt kadunud. Alljärgnevalt refereerime aastail 2008–2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” selle probleemiga seotud seisukohti.

Radoon tekib loodusliku uraani radioaktiivsel lagunemisel. Looduslikku uraani leidub mineraalides, kivimites, setetes, mullas, suuremal või vähemal määral aga ka mineraalse koostisega ehitusmaterjalides.

Tegemist on lõhnatu ja värvitu inertse gaasiga, mille peamiseks märklauaks on hingamisteed ja kopsud. Välisõhus on radooni kontsentratsioon tavaliselt väike ega kujuta endast ohtu inimese tervisele. Hoonetes aga, kus on vähene õhuvahetus, on radooni tervistkahjustav mõju suurem.

Enamik Euroopa riike on kehtestanud radooni piirnormid elamutele ja töökohtadele. Eesti sisekliima standard piirab aasta keskmise radoonisisalduse elu-, puhke- ja tööruumides 200 Bq/m3.

Kopsuvähi riskitegur

Radooni peetakse suitsetamise järel oluliseks kopsuvähi riskiteguriks, kopsuvähk on Eestis aga sagedasim vähisurma põhjus.

Rootsi Karolinska Instituudi uuringud näitasid, et nende riigis põhjustab siseõhu radoon aastas keskmiselt 18% kõigist kopsuvähijuhtudest. Eesti kodudes põhjustab radoon eeldatavasti 12% uutest kopsuvähijuhtudest aastas.

Radoon satub hoonesse peamiselt pinnasest hoone all ja ümber, ehitusmaterjalidest ning kraaniveest. Põhiliseks radooni allikaks on pinnas, kusjuures mitte ainult looduslikud pinnasekihid. Tihtipeale on hoonete all täitepinnas, mis koosneb mitmesugustest tootmis- või kaevandamisjääkidest.

Eestis algasid siseõhu radooni uuringud 1980. aastate lõpus. Mitmete Eestis läbiviidud radooniuuringute kohaselt on kõige radooni-ohtlikumateks piirkondadeks Põhja-Eesti, s.o Harjumaa, Lääne-Virumaa ja Ida-Virumaa. Kõige kõrgem radoonitase on mõõdetud Kundas (12000 Bq/m³).

Normaalse radooniriski piirkonnad on Jõgevamaa, Põlvamaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa ja Võrumaa.

Radooniohutud piirkonnad on Hiiumaa, Saaremaa Läänemaa, Järvamaa ja Pärnumaa.

Radoonikontsentratsiooni mõõtmiseks õhus ja pinnases on mitmeid meetodeid. Eesti Kiirguskeskus kasutab radooni mõõtmiseks õhus Suurbritannias välja töötatud ja Rootsi Kiirgusohutuse Instituudi kohandatud metoodikat, mis põhineb alfatundliku filmi detektoritel. Detektoreid eksponeeritakse mõõdetaval objektil kütteperioodil kaks-kolm kuud.

Lähtudes eeldusest, et radooniallikaks on maapind, pannakse detektorid peamiselt esimeste korruste elu- ja tööruumidesse või ka keldrikorruste elu-, magamis- ja tööruumidesse.

Kuidas ennast kaitsta?

Kuna arvukad uuringud näitavad, et õhk tungib põranda alt esimese korruse ruumidesse põhiliselt seinte ja põranda nurkade, seinas paiknevate pistikupesade ja põrandat läbivate torude läbiviikude kaudu, tuleb esmajärjekorras pöörata tähelepanu nende kohtade õhupidavaks muutmisele. Tihendada tuleb ka vundament ja keldripõrand, samuti seina ja põranda liitekohad.

Kui vundamendi hüdroisolatsioon ei ole radooni hoonesse tungimise takistamiseks küllaldane, võib radoonitaseme alandamiseks kasutada mitmesuguseid ventilatsioonisüsteeme.

Radoon võib pinnasest eluruumi sattuda ka betoonpõrandatarindeid läbivate pragude kaudu. Selle võimaluse kõrvaldamiseks freesitakse prao kohal põrandasse soon, mis täidetakse elastse vuugitäitega ning liimitakse peale radoonitõkkeriba.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 29 Märts 2010

Halb toaõhk võib inimese haigeks teha, põhjustades isegi liigesevalu ja palavikku.

Inimesed veedavad keskmiselt 80% ajast ruumides. Ruumiõhust sõltub tervis ja enesetunne - halb õhk võib põhjustada terviseprobleeme. Alljärgnevalt refereerime aastail 2008-2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringu "Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga" peamisi selle probleemiga seotud seisukohti.

Ruumi sisekliima peab tagama mugava tunde. Mõiste "ruumiõhu kvaliteet" ei tähenda ainult õhu füüsikalisi parameetreid, vaid inimesele toimivate kõikide tegurite kogumit, sh. mikrobioloogilised (hallitusseened ja nende laguproduktid), keemilised ja mitmed psühhosotsiaalsed tegurid (ruumis viibivate inimeste tegevus ja tervislik seisund, ruumide ülekoormus jms) ning kütte, ventilatsiooni ja valgustuse parameetreid.

Mikroobe ja viirusi on toas rohkem kui õues

Tähtsamad siseõhu bioloogilised riskitegurid on mikroobid, viirused, seened, hallitusseened, mükoplasma, taimed (õietolm), lülijalgsed (tolmulest) ja loomad (närilised, koduloomad, linnud).

Mikroobe ja viirusi on siseruumides rohkem kui välisõhus, kus ultraviolettkiirgus nende paljunemist takistab, sisekeskkonnas soodustab paljunemist niiskus. Õietolmu võivad tekitada ka kodutaimed, kuid rohkem leidub seda siiski välisõhus. Õietolm satub ruumiõhku ventilatsiooni, riiete või koduloomadega.

Hallitusseente kasvuks on vajalikud kolm eeltingimust: soojus, niiskus ja toitained. Need on aga olemas enamikes ruumides. Hallitusseente sisaldus ruumiõhus võib erineda olenevalt aastaajast, hoone asukohast ja niiskuskahjustustest, ruumide seisundist, korrashoiust ja kasutamisest. Soojal aastaajal on hallitusseente sisaldus välis- ja ruumiõhus suurem kui talvel. Maakohtades on hallitusseeni ruumiõhus rohkem kui asulates. Hallitusseente sisaldus võib ruumiõhus hetkeks kõrgeks tõusta ka koristamise või mullaste toiduainete käitlemise järel.

Hallitus on väga kahjulik

Mitmed hallitusseened eritavad toksiine ja tekitavad allergiat. Tervisele ohtlikumad on need seened, mis vajavad kasvuks kõrget õhuniiskust. Ärritusnähtusid kutsuvad esile hallitusseente erilised ühendid, nt alkaloidid, aldehüüdid, estrid ja süsivesinikud. Viimased tekitavad kergesti tuntavat hallituslõhna.

Halb õhuvahetus, kõrge õhuniiskus ja hallitusseente kõrge sisaldus ruumiõhus liituvad sageli üksteisega, mistõttu võib tekkida mitmesuguseid tervisehäireid. Nende kaasteguritena võivad toimida ka näiteks tolmulestad, koduloomade karvad ja epiteelid. Praktikas on võimatu eraldada üksikute komponentide osakaalu tervisehäirete kujunemisel.

Hallitusseened võivad põhjustada või süvendada astmat, tekitada allergilist nohu ja lööbeid või silmapõletikku. Hallitusseente laguained võivad põhjustada ninakinnisust, ninaverejooksu ja nohu, neeluärritust ja kurguvalu, köha, silmade sügelemist ja punetust ning naha sügelemist ja punetust.

Halb enesetunne, väsimus, kerge palavik, peavalu ja lihasevalu ei pruugigi alati sesoonse viirusega seotud olla, vaid võivad tuleneda hoopis hoone kehvast sisekliimast.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 22 Märts 2010

"Ära küta õhku!" on OÜ Auricu tunnuslause. Sellest lähtuvalt nad ka tegutsevad - pikaajaliste kogemustega meistrid renoveerivad ja soojustavad fassaade nii vill- kui vahtpolüstüroolplaatidega. Õige soojustamine annab kuni 45% väiksema küttearve.

Tanel Tereping ja Rainis Rebane Auricu OÜ-st on valmis igale tellijale energiaauditist lähtuvalt täpselt välja arvutama, kui kiiresti maja soojustamine end ära tasub.

Hiljuti tehtud tasuvusarvestus 60 korteriga viiekorruselise maja jaoks näitas, et kui selle seinad 150 mm ja otsaseinad 200 mm soojustusega katta ning rõdud kinni ehitada, siis ulatub töö maksumus peaaegu 2 miljoni kroonini, kuid isegi praeguste küttehindade ja tänavusest soojemate talvede korral tasuks see end elanikele ära vähem kui kümne aastaga.

Mõni aeg tagasi soojustatud puuküttega paneelmaja elanikud kinnitavad, et pärast soojustamist pidid nad isegi tänavutalviste 30-kraadiste külmadega kütma vaid korra päevas, muidu ülepäeviti või isegi üksnes kord kolme päeva tagant, enne soojustamist oli aga isegi pehmel talvel tarvis mitu korda päevas kütta.

Viimati kirjeldatud 12 korteriga majale pandi 100 mm soojustus, soojustati ka vundament, pandi nurkadesse uued metallkonstruktsioonid, ette uued aknad, välisuksed, ehitati uued varikatused. Kõik kokku läks maksma umbes 400 000 krooni.

Soojapidavusele lisaks on oluline ka maja väljanägemine. Selle firma soojustatud majad on mõnikord saanud nii uhke uue kuue, et pärast soojustustöid tulevad külalised ei oska maja enam äragi tunda…

Firma on mineraalvilla kasutades soojustanud ka puumaju. Pikaajaliste kogemustega varem teiste ettevõtete alluvuses töötanud meistrid on renoveerinud kõige nõudlikumaidki objekte (muuhulgas osalenud Tartu Ülikooli peahoone renoveerimisel).

Elanikel ei maksaks hoone soojustamiseks laenuvõtmist peljata, on Tanel Tereping ja Rainis Rebane veendunud. Seda enam veel praegu, mil riik Kredexi kaudu niisuguseid laene toetab.

Aastase laenumakse suurus võib vabalt olla just niisama suur, kui sama perioodi küttearve kokkuhoid, kinnitavad nad. Sel juhul on aga mõistlikum maksta juba soojustamise, mitte välisõhku haihtuva soojuse eest.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 13 Märts 2010

Loomulik ventilatsioon head sisekliimat ei taga

Suurpaneelelamute ventilatsiooni renoveerimine on hädavajalik, kinnitab aastail 2008-2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuring "Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga". Alljärgnevalt refereerime peamisi selle probleemiga seotud soovitusi nimetatud uurimuses.

Enne 1990. aastat ehitatud suurpaneelelamutes on reeglina loomulik ventilatsioon. Värske õhk jõuab ruumidesse piirete ebatiheduste kaudu, väljatõmme toimub väljatõmberestide ja ehituslike ventilatsioonikanalite süsteemi kaudu. Loomuliku ventilatsiooni puhul hakkab õhk liikuma põhiliselt välis- ja siseõhu tiheduste erinevuse tõttu ning tuule mõjul. Kui pole temperatuurierinevust või tuult, siis õhk kanalites ei liigu.

Kui samaaegselt pole võimalik tugevdada ventileerimist kõigis ruumides akende avamise teel, on oht, et õhuvahetus jääb liiga väikeseks. Seda eriti suvel, mil on oht, et õhu niiskussisaldus võib tõusta liiga kõrgeks. See võib omakorda põhjustada ehitus- ja viimistlusmaterjalide hallitamist ja mädanemist. 

Õhk võib loomuliku ventilatsiooni kanalites liikuda ka vales suunas ja põhjustada hügieeni- ja tuuletõmbeprobleeme. Renoveerimata elamute alumistel korrustel võib õhuvahetus talvel olla isegi liiga suur, suvel aga liiga väike. Ülemiste korruste korterites on õhuvahetus üldjuhul alati ebapiisav. Ülemistel korrustel olid projektis ette nähtud väljatõmbeventilaatorid, mis aga puuduvad või on eemaldatud.

Loomulik õhuvahetus väheneb väga oluliselt akende vahetusega. Puuduliku ventilatsiooni tõttu võivad hoonetes hakata vohama hallitus ja selle laguproduktid.
Ventilatsiooni renoveerimist tuleb alustada olemasoleva olukorra selgitamise, ventilatsioonikanalite uurimise ja kaardistamisega. Vajadusel tuleb ventilatsioonikanalid puhastada ning tihendada. Tuleb kontrollida, kas korterid on ühendatud õige ventilatsioonikanaliga.

Tuleb arvestada, et hoone piirded, küttesüsteem ja ventilatsioon moodustavad ühtse terviku. Osad renoveerimislahendused ei sobi kõikidele suurpaneelelamutele.
Renoveerimislahenduste väljatöötamisel on eeldatud, et korteris ei viibita pidevalt. Seetõttu on õhuvahetus määratud kahe olukorra jaoks. 10 h päevas on õhuvahetus väiksem ja 14 h päevas suurem. Kui korterid on pidevas kasutuses (lastega pered, vanurid), tuleb õhuvooluhulkasid suurendada.

Loomuliku ventilatsiooni korrastamine

See variant on kõige odavam. Tuleb aga arvestada, et vajalikku sisekliimat see ei taga ning selle variandiga ei saa lahendada hallitus- ja niiskusprobleeme. Lahendus sobib viiekorruseliste ja üheksakorruseliste suurpaneelelamute kõikide korterite jaoks. Ventilatsioonikanalid tuleb puhastada ja kaardistada. Vajadusel tuleb korter ühendada õigesse ventilatsioonikanalisse.

Loomuliku ventilatsiooni korrastamine ning värskeõhuklappide lisamine

Lisaks eelnevas lahenduses kirjeldatud meetmetele lisatakse korteri välisseintesse värskeõhuklapid. Eelistatavaim on lahendus, kus värskeõhuklapp paigaldatakse radiaatori taha. See võimaldab välisõhu ülessoojendamist enne ruumi sisenemist. Selle lahenduse korral võib vajalik õhuvooluhulk tagatud olla madalatel temperatuuridel ja alumistel korrustel.

Et tagada vajalik õhuvahetus, tuleb paigaldada värskeõhuklapp koos ventilaatoriga. Ventilaatori tekitatav müra on aga 27 dB. Vastavalt sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrusele nr 42 "Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid" on tehnoseadmete poolt tekitatava müra soovituslik taotlustase 25 dB.

Mehaaniline väljatõmme köögist ja sanitaarruumidest, värskeõhuklappide lisamine

Sel juhul paigaldatakse kööki pliidikubu, sanitaarruumidesse väljatõmbe ventilaatorid, magamistubadesse ja elutuppa värskeõhuklapid. Nii on võimalik tagada korteris rahuldav sisekliima suhteliselt väikese alginvesteeringuga. Energiakulu on aga süsteemil suur. Kuna pärast renoveerimist on õhuvahetus suurem, suureneb ka ruumide soojusvajadus. Sobib viiekorruselistele hoonetele ning üheksakorruseliste hoonete kaheksanda ja üheksanda korruse jaoks. Plussideks on odav algmaksumus ja võimalus saavutada rahuldav sisekliima.

Mehaaniline sissepuhe/väljatõmme korteripõhise ventilatsiooniagregaadiga

Ventilatsiooniagregaat paigaldatakse esikusse või kööki. Värske õhk võetakse läbi välisseina. Värske õhu torustik läbimõõduga 125 mm asub köögi lae all. Õhuvõtu torustik tuleb isoleerida kondensaadivastaselt. Sissepuhkeõhk antakse elutuppa ja magamistubadesse. Sissepuhke torustik läbimõõduga 100 mm asub lae all seina ääres. Õhujaotajatena kasutatakse seinapealseid või laeplafoone.

Väljatõmbeõhk juhitakse ära köögist, vannitoast ja WC-st plafoonide kaudu ja köögist pliidikubu kaudu. Väljatõmbetorustik läbimõõduga 100 mm asub lae all, seina ääres. Heitõhk juhitakse olemasolevasse ventilatsioonikanalisse. Korteri ventilatsiooniagregaat tagab väga hea sisekliima, see süsteem hoiab ka energiat kokku, kuna väljapuhutava õhuga soojendatakse sissepuhkeõhku. Süsteemi ehitamine läheb aga maksma ~ 50 000 krooni korteri kohta.

Ruumi sissepuhke-väljatõmbe ventilatsiooniagregaadid

Selle süsteemi puhul on ruumides ventilatsiooniagregaadid, väljatõmme toimub WC-st, vannitoast ja köögist. Värskeõhuklapp paigaldatakse kööki, agregaadid elutuppa ja magamistubadesse. Sobib viiekorruselistele hoonetele ning üheksakorruseliste hoonete kaheksanda ja üheksanda korruse jaoks.

Niisugune korteri ventilatsiooniagregaat tagab väga hea sisekliima, see süsteem hoiab ka energiat kokku, kuna väljapuhutava õhuga soojendatakse sissepuhkeõhku.
Alginvesteering on aga suur, agregaadi hind on ~ 12 000 krooni (üks agregaat toa kohta).

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 15 Veebruar 2010

Kliendi küsimus

Mida soovitavad ehitusinsenerid teha soojustuseks üheksakordse Tartu Maja katusega, mille viimase korruse lae ja katusepaneeli vahel on tuulutatav viiekümne cm kõrgune „pööning“ kaldega keskele. Kas see tuleks katuseremondi ajal üles tõsta ja täita puistematerjaliga? Või jätta nagu on, ja parapeti avade kohalt las lähevad laed higistama külmade korral?

Tean maja, kus katus kaeti enne rullmaterjali 5 cm vahtplastplaatidega ja saavutati sile katus (ilma õhumullideta), aga märkimisväärset temperatuuritõusu ega energiakokkuhoidu mitte. Laed olid külmad ja jäid külmaks. Paremini on mõjunud vahtplastplaatide sissepoole kleepimine (7 mm paksud). Nüüd lagi ei õhka külma. Ainus häda on staatiline elekter, mis tõmbab külge tolmu, seda on raske puhastada. Viie aasta järel pole täheldanud plaatide taguse hallitama minekut ega kondensvee tilkumist, rääkimata higistamisest. Kas nii oli õige toimida?

Vastab Alo Karu, ehitusekspert hoone piirdetarindite alal, tehnikamagister.

Tuulutatav pööning ei pea alles jääma. Vana tuulutus tuleb sulgeda, sest vastasel korral hakkab soojus ära kanduma lisasoojustuse alt. Sisuliselt ei ole nendel hoonetel tegemist mitte pööningu, vaid kahekihilise katuslaega, kus alumise kihi moodustab korteri lage kattev kandev paneel, mille peale on paigaldatud soojustuspaneelid. Kahe paneelikihi vahele on tuulutusvahe, mis tuleb katuse lisasoojustamisel sulgeda.

Puistevill ei sobi
Küsimusega, kas tuulutatava pööningu korral on see, et laed parapetiavade kohalt higistama hakkavad, paratamatu, on mõeldud ilmselt veeauru kondenseerumist seina nurkades ja ülaosas lae piiril. Veeauru kondenseerumisest tekkinud märgumine ja sellest tulenev hallitus ei sõltu üldjuhul sellest, kas katuslagi on tuulutatav või mitte. See on tingitud eelkõige külmasildadest seina ja katuse- ning parapetipaneeli liitekohtades. Veeauru kondenseerumisprobleemid ei kao üldjuhul peale katuse lisasoojustamist, vaid alles siis, kui lisasoojustatakse ka fassaad ja parapett.

Tuulutusvahe täitmist puistevillaga ei saa soovitada. Nõukogudeaegsete tavalise niiskuskoormusega ruumidega hoonete katuslagedes üldjuhul puudub aurutõke. Nõukogudeaegsed normid nõudsid aurutõkke tegemist vaid niiskete ruumidega hoonetele.

Puistevillaga soojustades saame ilma aurutõkke ja tuulutuseta umbse katuslae, kuhu hoonesisesel niiskusel on vaba sissepääs ja puudub väljapääs. Lisaks sellele on väga raske saavutada kogu olemasoleva väga madala ruumi täitmist puistevillaga. Soojustuspaneelide toetuskohtades tekivad külmasillad. Seepärast on sisuliselt ainuvõimalik lahendus piirdetarindite välispidine soojustamine.

Vahtplast peab olema paksem
Vahtplast sobib lamekatuse soojustamiseks ja lisasoojustamiseks väga hästi. Lihtsalt soojustuse paksu peab olema piisav. Ebapiisava soojustuse puhul võib tekkida veeuru kondenseerumine aurutõkkeks jääva vana hüdroisolatsiooni alla. Piisava soojustuse paksuse saab välja arvutada nn kastepunkti meetodil kas vastava arvutusprogrammiga või valemite abil. Sellist tüüpi majadel on minimaalne lisasoojustuse paksus 180–200 mm, see oleneb olemasoleva soojustuspaneeli paksusest. Teie poolt toodud näites oli lisasoojustuse paksus kõigest 50 mm, mis on selgelt ebapiisav.

Seestpoolt soojustamine ei ole soovitatav ühegi soojustusmaterjaliga. Sellest saadav efekt on näiline. See on pigem kahjulik kui kasulik tegevus. Suure tõenäosusega tekib talvekuudel sisemise soojustuse välispinna ja tarindi sisepinna vahele veeauru kondensaat. Kui esimesel ekspluatatsiooniaastal isegi näiliselt midagi ei juhtu, piisab vaid niiskusrežiimi muutumisest ja sisemine soojustus võib osutuda väga problemaatiliseks.

Üldine reegel ütleb, et piirde niiskustehnilisel projekteerimisel peavad aurutihedamad kihid asuma piirde soojemal ja auru läbilaskvamad külmemal poolel.
Kuigi vahtpolüstüreeni ja betooni aurutakistus on üsna sarnane, on polüstüreeniplaatidel vahekohad, kust veeaur hõlpsasti läbi pääseb. Siin ei aita ka vuukide täitmine polüuretaanvahuga, kuna see materjal ei ole veeaurukindel.

Märgudes kaotab soojustusmaterjal soojapidavad omadused ning ruumis hakkavad vohama tervisele kahjulikud mikroobid ja bakterid. Mineraalvillast soojustuse puhul avaldub see ruttu, vahtpolüstüreen imeb niiskust aeglasemalt. Tuleb arvestada, et enamik soojustusmaterjale (sh ka vahtpolüstüreen) ei ole vee- ega veeaurukindlad.

Lisaks kõigele muudab ühe korteri või toaseina või lae seestpoolt soojustamine ka naabertubade/korterite niiskusrežiimi ja see võib põhjustada veeauru kondenseerumist ning sellega kaasnevat hallitust kohtades, kus seda varem polnud. Kui ühe korteri välissein seestpoolt soojustada, siis langeb piirde temperatuur ka selle korteriga kokku puutuvate korterite seina ja laeosa kokkupuutekohtades. Välispiirete seespidine soojustamine ei likvideeri külmasildu ega vähenda soojakadusid.

Kasulikku infot lamekatuse renoveerimise kohta saab ka Alo Karu 2005 aastal ilmunud käsiraamatust „Lamekatuse renoveerimine“ (Ehitame kirjastus 2005), ehitusteabe juhendkaardist ET- 2 0506-0582 Lamekatuse renoveerimine ja kinnisvara hoolduse juhendkaardist KH - E 925-046 Lamekatuse renoveerimine.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 20 Jaanuar 2010

Kuna paneelmaja katuslaed lasevad palju külma läbi, on mõistlik need lisasoojustada.

Suurpaneelelamute katuste olukord on viimasel ajal oluliselt paranenud, kinnitab aastail 2008–2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuring „Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga”. Katusekatted on uuendatud, märkimisväärseid probleeme veepidavusega pole.

Paraku on suurpaneelelamute katuslagede soojajuhtivus nii suur, et neid on mõistlik lisasoojustada. See aitab vähendada külmasildasid katuse ja välisseina liitekohas ning katusepaneelide toetuskohtade juures.

Hallitusprobleemidega hoones oleks mõistlik katus lisasoojustada isegi juhul, kui katusekate on korralik. Seejuures peaks lisasoojustus katma ka parapeti, vastasel juhul säilib külmasild läbi parapetipaneeli.

Soojustuse paksus

Igal juhul tuleks katuse lisasoojustamine ette võtta siis, kui hakatakse katusekatet vahetama. Kui rahalised võimalused katust lisasoojustada siiski ei luba, tuleb vana ja uus katusekate teineteisest 20–30 mm paksuse jäiga või pooljäiga mineraalvillast plaadiga eraldada.

See tagab uuele kattele ühtlase aluse ja vana katte deformatsioonid ei mõjuta uut katet. Pikemas perspektiivis võib uue katusekatte paigaldamist ilma katust lisasoojustamata aga ikkagi ebaotstarbekaks lugeda.

Katuse lisasoojustamine on mõistlik ette võtta koos fassaadide lisasoojustamisega. Väiksemate rahaliste võimaluste juures võib soojustada esialgu ainult otsaseinad ja katuse, piirdudes külgseintel katuse ja välisseina liitekoha soojustamisega.

Lisasoojustuse vajaliku paksuse määravad energiatõhususarvutus, katuslae niiskusrežiim ja ehitustehniliselt optimaalne lahendus. Ehitustehniliselt võib soojustuse paksuse piiriks pidada 20–25 cm.

Tuulutusavad ja läbiviigud

Pärast lisasoojustamist tuleb vanad tuulutuseavad sulgeda, et välisõhk ei satuks soojustuse alla. Tuulutusavade sulgemisel tuleb olla kindel, et liigniiskus on katusest välja kuivanud. Seetõttu on soovitav tuulutusavad sulgeda alles ligikaudu aasta pärast soojustustööde tegemist.

Kui vana katusekate jäetakse alles ja lisasoojustus tuleb selle peale, peab lisasoojustuse paksus olema selline, et vana katusekatte all ei kondenseeruks veeaur ega oleks hallituse kasvu ohtu.

Katuse tasapinna tõstmise korral tuleb tagada, et veetõkke ülespöörded korstnatele ja teistele katusest läbiviikudele oleksid vähemalt 30 cm. Katusel paiknevaid ventilatsioonikorstnaid on võimalik laduda kõrgemaks. Madala parapeti korral võib olla vajalik rajada võimalike katusel liikujate – näiteks päästetöötajate – turvalisuse tagamiseks 60 cm kõrgune räästabarjäär.

Teised lahendused

Lisaks olemasoleva lamekatuse lisasoojustamisele on olemas veel kaks üldtunnustatud renoveerimislahendust: madala kaldkatuse ehitamine ning lisakorruse pealeehitamine.

Madalat kaldkatust võib küll lamekatusest mõnevõrra töökindlamaks lugeda, kuid see lahendus on kallim. Kuna korralikult tehtud lamekatus täidab oma ülesannet hästi, siis tasub madala kaldkatuse ehitamise majanduslikku otstarbekust põhjalikult kaaluda.

Lisakorruse ehitamise majanduslik otstarbekus sõltub suuresti olukorrast kinnisvaraturul. Praegusel hetkel see ilmselt otstarbekas ei ole.