Energiaauditite andmebaas

Eluruumidele esitatavate nõuete kohaselt peab õhutemperatuur eluruumis looma inimesele hubase soojatunde.

2010. aasta juunist kuni 2013. aasta juunini Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud renoveeritud korterelamu sisekliima ja energiatõhususe uurimistöös analüüsiti hoone sisekliimat mõjutavaid suurusi.

Temperatuur peab olema üle 18 kraadi

Kerge kehalise aktiivsuse korral on keskmisele inimesele mugav temperatuur talvel +22 ˚C ja suvel +25 ˚C. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18 ˚C.

Õhu suhteline niiskus ja veeaurusisaldus mõjutavad samuti sisekliimat. Õhu veeaurusisaldus võib olla suur, kui ventilatsioon ei toimi korralikult või ruumides on suur niiskustootlus. Suur niiskuskoormus võib põhjustada niiskus- ja hallituskahjustusi, mis omakorda võivad elanikel tekitada tervisehäireid, mis on tingitud ülitundlikkusest mikroorganismide, nende elutegevuse jääkide ja hallituseoste suhtes.

Külmas kliimas põhjustavad välisõhu väike veeaurusisaldus koos ruumide ülekütmisega liiga madalat suhtelist niiskust, mis võib põhjustada silmade, hingamisteede, limaskestade ja naha kuivusega seotud terviseprobleeme. Siseõhu suhtelist niiskust saab talvel suurendada temperatuuri alandamise ja õhu niisutamisega.

Siseõhu kvaliteeti mõjutavad oluliselt ka õhus olevad gaasid ja tahked osakesed, nimelt süsihappegaas, formaldehüüd, tolm, tubakasuits, hõljuvad mikroorganismid ja gaasi põlemisproduktid.

Sisekliima saab nõuete järgi jagada nelja klassi

• Esimesele klassile on omane parima sisekliima ootus. Seda soovitatakse erihoonetele, kus viibivad väga tundlikud, nõrga tervise ja erinõuetega inimesed nagu puuetega isikud, väga väikesed lapsed ja eakad. Selle klassi temperatuurivahemik kütteks on 21 - 23 ˚C, jahutuseks 23,5 - 25,5 ˚C. Õhuvahetus inimese kohta elu- ja magamistoas peab olema 10 l/s.

• Teine klass on tavapärane sisekliima, mis peaks olema uutes ja renoveeritud hoonetes. Selle klassi temperatuurivahemik kütteks on 20 - 23 ˚C, jahutuseks 23 - 26 ˚C. Õhuvahetus inimese kohta elu- ja magamistoas peab olema 7 l/s.

• Kolmas klass peaks olema tagatud olemasolevates hoonetes. Selle klassi temperatuurivahemik kütteks on 18 - 24 ˚C, jahutuseks 22 - 27 ˚C. Õhuvahetus inimese kohta elu- ja magamistoas peab olema 4 l/s.

• Neljandasse klassi kuuluvad väärtused, mis jäävad väljapoole eelmainitud klasse.

Ühe korteri kütmata jätmine suurendab märkimisväärselt ümbritsevate ruumide küttekulusid.

Seda, kuidas ühe korteri ala- või ülekütmine mõjutab ülejäänud korterite energiatarvet, analüüsiti Tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituudi 2012. Aasta uuringus „Kütteenergia tarbimise vähendamine korterelamutes läbi tarbijate teadlikkuse tõstmise ja käitumisharjumuste muutmise, tuginedes individuaalse küttekulu mõõtmisele“.

Põhjuseid, miks ühe või teise korteri küttekulu erineb märgatavalt hoone keskmisest, võib olla mitu. Olulised korteri küttekulu mõjutajad on

• korteri asukoht,
• sisetemperatuur ja õhuvahetus,
• elanike käitumisharjumised,
• naaberkorterite sisetemperatuur,
• kasutatava küttekeha tüübist tulenev soojusväljastuse hindamise viga
• ja nende kombinatsioonid.

Ühe korteri kütmata jätmine suurendab aga alati märkimisväärselt ümbritsevate ruumide küttekulusid. Näiteks hoone keskel asuv kütteta korter võib ümbritsevate korterite küttekulusid suurendada kuni 30%. Kõige suurem mõju oli korterite vahel, mis asusid üksteise kohal. Hoone ülemises nurgas asuv korter võib selle all oleva korteri küttekulu suurendada lausa kuni 75%.

Temperatuur püsib 18°C juures

Soojustatud hoonetes sõltusid korterite küttekulud üksteisest rohkem kui renoveerimata hoonetes, kuna soojustatud majas liigub soojus hoonesiseselt lihtsamalt kui hoonest välja.

Ümbritsevatest korteritest tuleva soojusest tulenevalt ei langenud renoveeritud maja kütteta korterites õhutemperatuur simulatsioonide käigus märkimisväärselt alla +18 kraadi, mis mõnele inimesele sobib täiesti eluruumide õhutemperatuuriks.

Renoveerimata hoones langes õhutemperatuur naaberkorterite mõjul siiski suhteliselt pikal perioodil alla +18 kraadi, mis näitab, et sel juhul on vajalikud lisakütteallikad õhutemperatuuri tõstmiseks.

Kui renoveerimata majas võivad hoone nurkades asuvate korterite temperatuurid langeda lausa nii madalale kui +5 kraadi ja enamikul kütteperioodist on elamisväärsete tingimuste saavutamiseks vajalik ruumide lisakütmine, siis hoonete keskel ja renoveeritud majade puhul tagatakse suurel osal kütteperioodist elamisväärne sisetemperatuur.

Soojustatud hoone puhul tekib ainult otsakorterite puhul olukord, kus umbes poolel kütteperioodist on elamisväärsete tingimuste tagamiseks vaja kasutada ka ruumide lisakütmist.

Nurgakorter mõjutab rohkem

Ala- või üleköetud üksiku korteri mõju kogu hoone soojustarbimisele on suhteliselt väike. Hoone keskel asuva korteri puhul suurenes või vähenes hoone soojustarbimine ainult kuni 30%, võrreldes selle korteri küttekulu muutusega, soojustatud hoones polnud ka nurgakorteri mõju summaarsele küttekulule märkimisväärselt suurem.

Ainult renoveerimata hoones asuvas nurgakorteris oli korteri küttekulu muutus võrreldav kogu hoone küttekulu muutusega, kuid selgi juhul ei ulatunud muutuste suhe märkimisväärselt üle 60%.

Allokaatoritega vanade kortermajade kütte püsi- ja muutuvkulude optimaalne suhtarv on 75/25.

Tallinna Tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituudi 2012. aasta uuring "Kütteenergia tarbimise vähendamine korterelamutes läbi tarbijate teadlikkuse tõstmise ja käitumisharjumuste muutmise, tuginedes individuaalse küttekulu mõõtmisele" vaatles, milline on  allokaatorite ehk küttekulu jaoturitega kortermajadele sobiv muutuv- ja püsikulude suhe.

Allokaator ehk soojuse kulujaotur lubab määrata iga küttekeha osa hoone üldises soojustarbimises. Allokaatoritega varustatud hoone soojussõlm (katlamaja) peab olema varustatud temperatuuriregulaatoriga, mis reguleerib veetemperatuuri vastavalt välisõhu temperatuurile.

Kus saab jaotureid kasutada

Allokaatoreid ei kasutata aurküttekehade ega põrand- või lagikütte korral. Need sobivad aga kasutamiseks paneelradiaatoritel, ribiradiaatoritel, Al-radiaatoritel, konvektoritel ja terastoru-küttekehadel.

Purmo Air radiaatorite ja allokaatorite koostoime vajab täiendavat uurimist ning enne nende kasutamist tuleks konsulteerida nii radiaatori tootjate/müüjate kui ka allokaatorite paigaldajate/tootjatega.

Probleemseks muutub allokaatorite kasutamine hoonetes, kus on mitmesuguseid küttekehasid, samuti siis, kui küttekehad on üle dimensioonitud – näiteks on küttesüsteem uuendatud enne piirdetarindite renoveerimist ja uuele küttegraafikule ei ole üle mindud.

Ka ühetoru-küttesüsteemide korral on allokaatorite kasutamine problemaatiline.

Küttekulu hoitakse kontrolli all

Uuringu käigus küsitlusele vastanud väitsid, et kasutavad allokaatori võimaldatavat termostaatventiilidega ruumipõhist temperatuuri reguleerimist eeskätt soojuse vähendamiseks. Peamiselt väitsid elanikud, et hoiavad korterites sisetemperatuuri +20 kuni +22 ‹C.

Sageli hakkavad korterivaldajad allokaatoritega majades küttekulude vähendamiseks vähendama õhuvahetust – seda stimuleerib paraku allokaatorite muutuvkulude kõrge osakaal. Värskeõhuklappide sulgemine viib aga väljatõmbeõhu soojuspumba kasutamisel soojustagastussüsteemi efektiivsuse olulise langemiseni.

Arvestades seda, et küsitluste tulemuste kohaselt on inimesed motiveeritud küttekulusid kontrolli all hoidma sõltumata püsi- ja muutuvkulude suhtarvust, soovitatakse individuaalse küttekulude jaotamise süsteemi puhul kasutada võimalikult väikest muutuvkulude osakaalu.

Töö autorid jõudsid järeldusele, et vanade kortermajade püsi- ja muutuvkulude optimaalne suhtarv on 75/25. Sel juhul ei lähe ka suurimad kütte erikulud oluliselt üle 1,3 korra suuremaks hoone keskmisest.

Elanikke peab jõudma evakueerida enne hoone kokkulangemist

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” vaadeldi ka hoonete tuleohutust tänapäevaste nõuete seisukohalt.

Puit on põlev materjal. Puitkorterelamute tuleohutusele on pööratud tähelepanu varasematelgi aegadel. Tuleohutuseeskirjade täiendamisel 19. sajandi lõpul nõuti Tallinnas, et teise korruse korteritel peab olema kasutada kaks otseväljapääsu. Hiljem asendusid kaks puidust trepikoda ühe kivitrepikojaga.

Olulised ehitistele esitatavad tuleohutusnõuded on järgmised:

• nõutud aja jooksul peab säilima ehitise kandevõime,
• ehitises peavad olema takistatud tule ja suitsu tekkimine ja levik,
• tule levik naaberehitisele peab olema takistatud,
• inimestel peab olema võimalik ehitisest evakueeruda,
• inimesi peab olema võimalik ehitisest evakueerida,
• peab olema arvestatud päästemeeskondade ohutuse ja nende tegutsemisvõimalustega.

Palk söestub aeglaselt

Kahe- kuni neljakorruselised puitelamud kuuluvad tuleohutusklassidesse TP 2 või TP 3, mille kandekonstruktsioonile seatakse tulepüsivuse nõudeks R 30 kuni R 60. Number väljendab aega minutites standardtulekahju korral. Keldrikonstruktsioonilt nõutakse suuremat vastupidavust.

Tule ja suitsu levimise takistamiseks, evakuatsiooni tagamiseks, päästetööde kergendamiseks ning varakahjude piiramiseks peab hoone olema jaotatud tuletõkkesektsioonideks. Omaette tuletõkkesektsioonid moodustatakse hoone osadest, mis on üksteisest oluliselt erineva kasutusotstarbe või põlemiskoormusega.

Korterelamutes on tavaline, et iga korter on eraldi tuletõkkesektsioon. Kõrgemaid kui neljakorruselisi hooneid Eestis üldjuhul puidust ehitada ei tohi.

Palkseinte tules käitumine kujutab endast aeglast ühemõõtmelist söestumist. 60-minutilise tulekahju järel on palgid söestunud ~40 mm. Võrreldes palgi enamlevinud paksusega (15-18 cm) on seda suhteliselt vähe. Sellega on seinte kandevõime 60-minutilise tulekahju juures tavaliselt tagatud ilma täiendavate kaitsevahenditeta.

Lisaks seintele tuleb tähelepanu pöörata ka vahelagedele, mille tulepüsivus on algselt tagatud talade suurte ristlõigete ning tulekindla täidise (~5-10 cm savi, liiva, räbu, betooni, telliseid) ja krohvi abil.

Korsten ohutuks!

Küttekoldeid ja suitsulõõre tuleb põletamiseks vajalike tingimuste tagamiseks ja tahma süttimise vältimiseks puhastada. Korstnate lagunemine ning hoolduse puudumine võib tekitada tuleohtu.

Tuleohutusnõuete kohaselt on reegliks, et korsten ulatuks kas vähemalt 0,8 m katuse pinnast kõrgemale või siis ülespoole mõttelist joont, mis ühendab katuse kõrgeimast kohast 0,8 m kõrgemal asuvat punkti ja räästa püsttasandil katuse kõrgeimal kohal asuvat punkti. Järsukaldelise katusega hoonel, mille katuse kalle on üle 30°, võib korstna kõrguse määrata nii, et korstna pea ja katusetahu lühim kaugus oleks vähemalt 1,0 m.

Kergsüttiva katusekatte korral tuleb korstnapea varustada sädemepüüduriga või teha korstna üleulatus katusest suurem.

Paljudel hoonetel on korstna üleulatus katuse pinnast liiga väike või/ja korstna ülemine ots (korstnapits) lagunenud.

Korstna lahendus peab vastama küttekolde võimsusele. Hoone sees asuva suitsulõõri seina vaba välispinna temperatuur ei tohi lõõriga ühendatud küttekolde pideva maksimaalvõimsusega kütmise korral olla üle 80 ºC. Selleks paigaldatakse puitkonstruktsioonid korstnatest ja ahjudest piisavalt kaugele. Väga mitmes hoones olid katusekonstruktsioonid vahetult vastu korstnat.

Tulemüüri olulisus

Takistama  peab ka tule levikut ühelt hoonelt teisele. See tagatakse peamiselt hoonetevahelise kuja või tulemüüriga.
Tulemüüri ja hoone ühendused on üks riskikohti. Tulemüürile on õigem ehitada katus peale, et vesi ei suunduks tulemüüri ja seina vahele. Kui tulemüür ei ole pealt veetihedalt kaetud, võib see viia külmumise-sulamise käigus tekkivate pragudeni, mis müüri nõrgestavad ning eraldusvõimet pärsivad.

Keeruliseks juhtumiks on elamud, mis on ehitatud kaasaegsete tuleohutusnormide seisukohalt teineteisele liiga lähedale ilma igasuguse tulemüürita, eriti kui hoonetevahelistes seintes on ka aknad. Siin tuleb iga juhtumi korral otsida omi meetmeid majade tuleohutuse parandamiseks.

Trepikodade puitkonstruktsioonide kandevõime tulekahjuolukorras on üldjuhul piisav.

Tänapäevaste nõuete kohane evakuatsiooniteede pikkus on vanades puitkorterelamutes üldiselt tagatud.

Ühessegi uuritud elamusse ei olnud paigaldatud sprinklereid, kuid see on kindlasti abinõu, mis aitab tulekahju puhkemisel elusid päästa.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” selgus, et puitelamute niisked ruumid kipuvad rikkuma hoonete kandekonstruktsioone.

Vanasti ei olnud majades käimlaid ja vannitube

Kanalisatsiooni- ja veevõrgu puudumise tõttu ehitati kuivkäimlad 19. sajandi lõpuni tavaliselt elamust eemale kas puukuuride otsa, pesuköögi taha, õuenurka vm. 20. sajandi alguses hakati koridorelamutes käimlaid tuulekotta planeerima.

Kanalisatsiooni ja veevärgi arenemisel alustati kuivkäimlate asendamist vesiklosettidega.

Puhast vett tuli võtmas käia enamasti hoovist pesuköögist, kus asus ainus veekraan, või (eriti väiksemates linnades) ka salvkaevust.

Vaid suhteliselt vähestel juhtudel ehitati ühte koridori otsa ühiseks kasutamiseks valamu. Isegi seal, kus veekraan koridoris juba oli, ei olnud selle all enamasti valamut. Et kraani kasutamisel vesi põrandat ei rikuks, pandi selle alla kas plekkvann või mõni muu nõu. Must vesi tuli ämbriga õue kanda.

Esimesed vannitoad

Suurte korteritega esinduslikesse puitelamutesse näiteks Tallinnas Kadriorus või Tartus Toometaguse linnaosas hakati siiski juba 19. sajandil vannitube planeerima, kuid sellised puumajad moodustasid kõigist toona ehitatutest vaid väikese osa.

Tallinna maja tüüpi korterelamud ehitati 1920.-1930. aastail juba nii, et igas korteris oli oma kemmerg. Vannitubasid ehitati algselt vaid jõukamate omanike elamutesse. Tihti oli nii, et vannituba oli peremehel endal ja teistes, väljaüüritavates korterites oli ainult tualett (mitte enam kuivkäimla, aga juba vesiklosett).

Kõigile majaelanikele ühine vannituba asetses siis keldris.

Suurimad probleemid märgade ja niiskete ruumidega on tänapäeval seotud sellega, et pesuruumid ei olnud algselt korteritesse sisse planeeritud. Seetõttu on korteriomanikud kaasaegsete elutingimuste loomiseks pidanud otsima mitmesuguseid lahendusi.

Korterites, kuhu oli sisse planeeritud vannituba või panipaik, oli võimalik rajada vannituba sinna. Korterid, mis on moodustatud mitme väiksema korteri liitmise teel, on saanud vannitoa teisest köögist. Sellise ümberehituse korral on vähemalt teoreetiliselt olnud võimalik rajada pesuruumid vastavate tehniliste nõuete järgi.

Hooletult ehitatud sanitaarsõlmed

Paraku ei ole veetõke, põrandakalded, torude läbiviigud ega jätkud pahatihti korralikult vettpidavad. Märgade ruumide põranda- ja seinatarindid kannatavad pideva liigniiskuse käes ning tavaliselt päädib see mädaniku tekkega.

Korterites, kus pesuruume polnud sisse planeeritud, on tänapäeval dušikabiin paigaldatud tavaliselt kööki.

Väga sage probleem on see, et nelja seinaga dušikabiini asemel on vaid kaks või kolm dušinurga seina ilma tagaseinata ja kohati ka ilma dušialuseta. Sellisel juhul on tõenäoline, et paari aasta pärast hakkavad liitekohad lekkima.

Üllatav on ka elanike stoiline suhtumine märgade ruumide niiskuskahjustustesse. Ei saada aru, et korralike veetõkete puudumise tõttu kastetakse iga päev seinas kasvavat mädanikseent ja lagundatakse oma kodu kandekonstruktsioone. Seda juhtub isegi muinsuskaitse all olevates elamutes.

Tüüpiline viga niiskete ja märgade ruumide juures on ka ventilatsiooni puudumine.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” selgus, et nii puitelamute vundament kui trepikojad on sageli saanud niiskuskahjustusi.

Pinnasesse vajunud majad on niisked

Uuritud hoonete vundamendid on valdavalt kas paekividest (Põhja-Eestis) või maakividest ja tellistest (Lõuna-Eestis). Tartus esineb ka puitparvedele rajatud hooneid. Keldripõrand võib olla tavaline muldpõrand, paekividest põrand või betoonpõrand.

Eesti tingimustes on hoonete sokli- ja keldrikorruse konstruktsioonid pidevalt ümbritsetud agressiivse keskkonnaga – enamasti veega. Tegemist võib olla pinnaseniiskuse, sadevee, kondenseeruva vee või kanalisatsiooni lekkeveega.

58%-l uuritud hoonete soklitest olid niiskuskahjustused, 8%-l juhtudest oli sokkel nüüdseks allpool maapinda.

Sageli on vundamendiprobleemid seotud hoone ümbruse planeeringuga: pinnas on liiga kõrge või/ja vale kaldega. Uute tänavakatete pealeehitamisega on märkimisväärselt tõusnud elamutega piirnevate teede (eelkõige kõnniteede) tasapind, arvestamata on jäetud selle kõrgus tänavatega piirnevate hoonete suhtes.

Tänavapindade suhteline tõstmine on kaasa toonud ka olulise niiskusrežiimi muutuse. Tänava pool on sokkel üha sügavamalt pinnasesse „vajunud“, keldreid õhutanud aknad on kinni müüritud.
Asfaltbetoonist kõnniteelt pritsib katuselt allavoolav vesi elamu seinte vastu, hoides niiskena nii vundamente/sokleid kui ka elamu puittarindeid ning kahjustades eelkõige fassaadilaudist, aga ka hoone kandekonstruktsioone.

Kuna puitelamute juurde kuuluvad hoovid on aja jooksul jäänud oluliselt allapoole tänavapinda, siis voolab tänava vihmavesi õuedele ning vajub elamu vundamendi alla keldrisse.

Vesi kahjustab ka trepikodasid. Kui hoonet ümbritsev pinnas on tõusnud või maja vajunud, võib trepikoja pind tänapäeval asuda allpool ümbritsevat maapinda. Vesi jookseb sel juhul trepikotta sisse ning kahjustab treppide tugikonstruktsioone.

Uhked puittrepid tuleks renoveerida ja säilitada

Puithoonete treppide tehnilised nõuded tulenevad peamiselt kandevõimest ja evakuatsiooni korraldamisest tulekahju korral.

Need nõuded on aja jooksul muutunud. Näiteks Tallinnas hakati täiendava evakuatsioonitrepi olemasolu nõudma 1890. aastatel, mis tõi kaasa muutusi ka elamute põhiplaanides. Kui varem oli kaks trepikoda (nn puhas ja must sissekäik) vaid jõuka rahva korterelamutes, siis nüüd tuli ka väikekorteritega agulimajadesse paigutada lisatrepp.

1930. aastateks pidid kõigis ilma kivitrepikojata puitehitistes trepid asuma nii, et iga teise ja kolmanda korruse korterist pääseks vabalt kahele eraldi puittrepile, mis pidid asuma eraldi trepikodades, kusjuures trepikojad ei võinud asuda kõrvuti.

Puittrepikoja seinad pidid olema massiivsed, siseseinad vähemalt 10 cm ja välisseinad vähemalt 15 cm paksud.

Kahekorruselised puitehitised olid lubatud ühe puittrepiga ainult juhul, kui ülemise korruse eluruumide põrandapind ei ületanud 70 m2. Katusekorruse eluruum pidi olema trepimademe ääres või sellest eeskojaga lahutatud.

Puidust eluhoonetes lubati kahe puittrepi asemel ehitada ka üks 1,2 m laiune kivitrepp, mis ulatus pööninguni ja pidi olema kiviseintega ning tulekindlast materjalist laega. Sellise kivitrepiga puitelamus võis kolmandal korrusel olla kuni kaks korterit, kumbki põrandapinnaga mitte üle 85 m2.

Evakuatsioonitee maksimumpikkus (iga ruumi kaugemast otsast kuni trepini) oli 30 m.

Uuritud hoonetes võis kohata väga huvitava lahendusega puittreppe, mis on väärtuslikud ja peaksid sellisel kujul säilima. Sageli on uhkelt kujundatud keerdtrepid lihtsa töölismaja kõige esinduslikum interjöörielement. Trepid võivad vajada renoveerimist.

Hea sisekliima saavutamiseks ei piisa hoone soojustamisest  – tarvis on renoveerida ka küttesüsteem ning ümber ehitada ventilatsioon.

Soojustatud korterelamu soojusenergia tarve ei vähene piisaval määral, kui küttesüsteem ei ole renoveeritud. Tasakaalustamata ning termostaatventiilideta küttesüsteem ei võimalda temperatuurinõuete täitmist kogu hoone ulatuses, mistõttu soojussõlmest kaugemad korterid jäävad külmaks.

Piirdetarindite renoveerimine ilma ventilatsiooni ümberehituseta ei võimalda samuti rahuldavat sisekliimat õhuniiskuse ning CO2 osas. Loomuliku ventilatsiooni abil ei saavutata nõutavat sisekliimat kortermajade ülemistel korrustel, tagajärjeks on hallitus ning kondensaat akendel ja piiretel.

Ventilatsiooni tuleb hakata tõsisemalt suhtuma. Eriti tundlikud on sisekliima suhtes lapsed. Paljud tervishoiuasutuste töötajad näevad laste haiguste põhjusena umbsete pakettakende paigaldamist. Iseenesest on see õige, kuid ainult aknad pole probleemi põhjuseks. Terviseprobleeme saab vältida hoonesse ventilatsiooni rajamisega. Loomulikult tuleb leida optimaalne lahendus. Ruumides pole mõtet liiga suurt õhuvahetust tekitada, kuna see toob omakorda kaasa suure energiakulu. Kindlasti on ventilatsiooni rajamine vajalik lokaalsete gaaskütteseadmete puhul.

Olulise energiasäästu ning hea sisekliima tagavad korteri- või ruumipõhised soojustagastiga ventilatsiooniseadmed. Praegu peetakse seda lahendust veel kalliks, kuid lähitulevikus on see kindlasti tõsiselt võetav säästupaketi osa. Uued kvaliteetsed korterelamud on juba praegu nende süsteemidega varustatud. Plussiks võib pidada madalat energiakulu ning süsteemi reguleeritavust. Miinuseks võib pidada mõningatel juhtudel mürataset, mida on võimalik õige dimensioneerimisega vältida.

Kuna hoone renoveerimine on kulukas ja aeganõudev protsess, siis peaks korteriühistu vastavalt ellu rakendatud üksikutele meetmetele jagama teavet hoone vajalike muudatuste kohta ruumide kasutamisel. Näiteks võiks öelda, et hoone saab kohe-kohe soojustatud ning aknad vahetatud, kuid ventilatsiooniga niipea valmis ei jõuta ja seetõttu tuleb ruume tuulutada.

Kuigi audiitorite tase on võrreldes aastatega 2003-2007 tõusnud, on 20% audititest siiski ka praegu väga halva kvaliteediga.

Kui Tallinna Tehnikaülikool vaatas üle 2003.-2007. aasta energiaauditid, siis vaid alla 10% neist olid heal tasemel, kusjuures isegi parimad vaadeldud perioodil tehtud auditid ei saaks tänase päeva kontekstis viiepallisüsteemis hindeks üle 2.

Viimase, 2008.-2011. aastal tehtud energiaaudite uuringu põhjal olid heal tasemel juba 60% tehtud töödest.

Korralikul energiaaudiitoril peavad olema laialdased teadmised mitte ainult hoonete soojusvarustuse kohta, vaid ka materjalide, konstruktsioonide, elektrivarustuse, automaatika jms tehnikaalastes valdkondades.

Paljud ettevõtted tegid tollal aga nn copy-paste energiaauditeid, sageli ei suutnud audiitor koostada hoonete küttebilanssi. Ei mõistetud, et hoonet soojustades ei pruugi saavutada säästu, kui küttesüsteem on rekonstrueerimata. Samuti ei pööratud absoluutselt mingisugust tähelepanu ventilatsiooni rekonstrueerimislahendustele.

Probleem oli ka auditite läbiviimine selleks mittesobival soojal ajal.

Hulga hoonete puhul valiti säästupaketid välja, kuid töid ei alustatud, või valiti pakettidest üksikuid säästumeetmeid. See on täiesti vale lähenemine, kuna kokkuhoid ning sisekliima tulemused saavutatakse vaid kompleksse paketi abil.

20% audititest on siiski ka praegu väga halval tasemel. Paljude mittekvaliteetsete auditite autoritel puudub aga energiaaudiitori kutse. Energiaauditi tellijate (korteriühistud, hoonete omanikud jne) seas tuleks läbi viia vastav teavitustöö.

Üldiste parendussoovituste või puudustena võib välja tuua alljärgnevad probleemteemasid:

• Tellija kontaktandmete ebatäpsused.
• Mõningal määral probleemid, et kohapealsed ülevaatused teostatud liiga soojal perioodil.
• Kasutatud mittevastavat vormi tulemuste esitamisel (2003-2007 kasutusel olnud tava – tühjad tabelid jne.). Peamiselt küll aastal 2008 tehtud auditites.
• Mõõteseadmete osas on auditis kirjas ka need, milliste mõõtmistulemusi ei ole esitatud.
• Köetava pinna määramine.
• Soovitus välja tuua tarbimisi kajastavates tabelites ka keskmised tarbimisandmed.
• Esines vigasid kraadpäevadega korrigeerimisel.
• Soojusbilansi ja/või energiabilansi koostamine on üldiselt heal tasemel.
• Teatud koolitustel väljapakutud keerukam keldri sisetemperatuuriarvutus tuleks asendada reaalse temperatuuri mõõtmisega külmal perioodil.
• Suur üldine puudus on ventilatsiooni mittepiisav käsitlemine auditites. Sisekliima osas tuleks teha auditi tellijatele selgitustööd, kuna elanike arusaamad normide kohasest sisekliimast on väga erinevad. Säästupakettides puudub ventilatsiooniosa paljudes auditites.
• Tasakaalutemperatuuriarvutuste puudumine.
• Vabasoojuste utilisatsioonitegurite puhul ebareaalsete väärtuste kasutamine. Käesolevas töös on toodud lisasoovitusi probleemi lahendamiseks.
• Säästupakettide puudumine.
• Mõõtmiste puudumine või tulemuste mitteesitamine.
• Logeritega mõõtmiste puudumine väga suures ulatuses.
• Copy-paste auditite esinemine (oluliselt vähem, kui aastatel 2003-2007).
• Ettevõtte piires auditite taseme väga tugev kõikumine.
• Käesolevas töös pakutakse välja põhimõte, kus alaküttes olevate hoonete säästuarvutus tuleks viia normikohase sisetemperatuuri tasemele.

Välisseina tuleb kaitsta liigse vee ja niiskuse eest, siis peab see kaua vastu.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” kinnitati, et Eesti vanemad puitkorterelamud on üldjuhul ehitatud rõht- või püstpalkseintega ning ilma täiendava soojustuseta välisseintel. Esineb siiski ka sõrestikseintega korterelamuid.

Püstplanksein ja sõrestiksein on väiksema õhupidavusega, mis suurendab ruumide küttekulu.

Valdavalt on välisseinad väljastpoolt kaetud laudvoodriga, kuid on ka krohvitud palkseinu ja tõrvapapiga/ruberoidiga kaetud välisseinu. Viimast lahendust tuleb pidada puitseintele sobimatuks, kuna materjal on veeaurutihe ja tõrvapapi/ruberoidi taha sattunud vihmavesi või toaniiskus ei pääse välja kuivama.

Kas sein kannab?

Välisseinte palgi paksus on 12-18 cm. Kahe- kuni kolmekorruselise hoone puhul võib selliste ehitiste välisseinte olukorda kandevõime osas üldjoontes heaks hinnata. Kandevõimega võib probleeme tekkida vaid siis, kui vundamendi ebaühtlasest vajumisest on tekkinud kahjustused, palk (eelkõige alumised palgiread) on biokahjustunud (näiteks mädanikseente tõttu) või kui sein on kuivamise või mädaniku tõttu vajunud.

Vundamentide ebaühtlased vajumid tekitavad samuti probleeme. Rõhtpalkhoonetes on vundamendi vajumi mõju seina kandevõimele väiksem, kuna seintel on suhteliselt suur jäikus ja tugevus. Karkass-seinad on ebaühtlaste vajumite suhtes tundlikumad ning võib tekkida avariiohtlik olukord. Vundamentide vajumine on peamiselt aluspinnase geoloogilistest tingimustest tulenev probleem.

Vesi on kõige ohtlikum

Välisseinte kahjustuste peamine põhjustaja on liigne vesi, mis võib voolata seinale

• katuselt,
• varikatuselt,
• aknalt,
• vihmaveetorust,
• üle katuseääre olevatelt antennikaablitelt,
• seina poole kaldu olevatelt elektrikaablitelt,
• läbi katuse seinale valguda,
• madala sokli tõttu maapinnalt seinale pritsida,
• seina äärde kuhjunud lume sulamisest seina valguda,
• pinnasest,
• soklist või vundamendist seina imenduda.

Akna veelauad ja -plekid peavad hoonet kaitsma liigvee tungimise eest kandekonstruktsioonidesse ning on seetõttu väga olulised. Uuritud hoonetest olid aknaplekid lagunenud või puudusid hoopis 32% juhtudest.

Sageli oli akna veeplekk kinnitatud aknalengi peale nii, et pleki ja lengi vahele pääses vesi.

Seina alumise osa, sokli ja vundamendi ülemise osa kaitsmisel on oluline roll soklipealsel veelaual. Veelaua ülesanne on kaitsta seina tasapinnast ettepoole ulatuvat vundamenti niiskuskoormuse eest ja juhtida seinalt allavalguv vesi üle vundamendi ääre.

Veelaud vajab kaitseplekki

Plekiga kaitsmata või amortiseerunud katteplekiga veelaud laguneb aja jooksul ja tema kaitsev mõju kaob. Ka terve veelauaga võivad sein ja vundament märguda, eriti kui veelaud on aja jooksul ära vajunud, nii et selle kalle on muutunud ebapiisavaks või sootuks valeks, st mitte seinast eemale, vaid seina poole.

Veelaud saab täita oma funktsiooni üksnes siis, kui ulatub vähemalt 3-5 cm kivisoklist ettepoole. Esineb olukordi, kus veelaud on liiga kitsas või on maja remontimisel soklit paksemaks krohvitud, nii et veelaua eenduvus on täiesti kadunud. Selle tulemusena toimib veelaud algselt mõelduga võrreldes vastupidiselt, juhtides vee otse soklile.

Soklit katvalt veelaualt üles pritsinud või imendunud niiskus võib põhjustada seinalaudiselt värvi koorumist ja laudise või seina lagunemist.

Veelauaga sarnaselt riskantsed on ka fassaadil olevad arhitektuursed vahekarniisid. Vesi võib vahekarniisi kohalt voodrilaua taha valguda ning soklisse koguneda. Seetõttu on väga oluline, et vahekarniise katvad veeplekid oleksid terved ja õigesti paigaldatud.

Mõõdunud laupäeval kulmineerus meie jaoks sügisene Energiasäästunädal Kredexi toetuse saanud majade külastamisega. Sõitsime mõõda 5-6 majast ning peatusime pikemalt nelja juures. Need majad on Tartus aadressidel Näituse tn 19, Tammsaare tee 5, Aleksandri 28 ning Turu tn 13.

Võtsime ekskursioonile kaasa ka soojuskaamera ning jagame kõigiga tehtud avastusi.

Tüüpiline näide nendest majadest on toodu juuresoleval pildil. Majade fassaadid on hästi soojustatud ning fassaadi temperatuur on ühtlane. Siiski on aknaraamides ja -paledes küllaltki suured soojakaod. Piirkondade Ar1, Ar2 keskmised temperatuurid on vastavalt 7 C ja 5 C. Heledad toonid aknaraamidel näitavad suuremat soojakadu. Värvide tähendused vastavad temperatuuriskaalale pildi paremas ääres.

Täismahus kommenteeritud aruande saab tasuta alla laadida juuresolevast lingist (faili suurus on 7,7 MB): Kredex_ekskursioon_2011.pdf

Ekskursiooni läbiviinud Kredex-i esindaja Lauri Suu poolsed selgitused aruandele:

• Näituse 19 panduse ja sokli temperatuur on suuresti sõltuv maapinna soojususest, tegemist pole ebapiisava soojustusega;
• osad aknad on vähem soojapidavad seepärast, et need on vahetatud enne toetuse saamist ja juba vahetatud akende vahetus ei ole kohustuslik (näiteks Näituse tn 19 ja Turu tn 13 puhul). Uued aknad on hea soojapidavusega (soojajuhtivuse U-arvud: vana aken 1,6 ja uus 1,1).
• ventilatsioonitööd ei olnud 100% lõppenud ja seepärast ei töötanud (et ei jääks vale mulje, et pannakse küll vent. agregaadid, aga neid ei kasutata)
• maja leheküljel 5 ei olnud veel renoveeritud