Renoveerimispass

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 20 Jaanuar 2013

Vanades kortermajades on tihti probleemiks toasooja ebaühtlane jaotus korterite vahel. Selleks, et ka kõige külmemates tubades hoida temperatuur seaduses nõutud 18 C tasemel, tuleb mõnd teist korterit kütta näiteks 24 C kraadini. See on aga energia ja raha raiskamine, sest üleköetud korterites talutakse ebamugavat kõrget temperatuuri või avatakse aknad ning lastakse üleliigne soojus välja.

Probleem on tekkinud aja jooksul küttesüsteemi amortiseerumise või küttesüsteemi omaalgatusliku muutmise tagajärjel.

Radiaatorkütte süsteem on üles ehitatud veeringlusele - soojussõlmes ülessoojendatud vesi juhtitakse korraga läbi kõikide küttepüstikute ja sellega ühendatud radiaatorite. Selleks, et maja kõikidessse tubadesse saaks sama temperatuuri, teostatakse küttesüsteemi tasakaalustamine.

Joonis. Ühetorusüsteemide neli skeemi. Radiaatorid on ühendatud jadamisi.

Kui küttesüsteem on tasakaalus, siis voolab läbi iga küttepüstiku vajalik hulk kuuma vett ja iga radiaator annab välja vajaliku hulga soojust.

Kui küttesüsteem ei ole tasakaalus, siis voolab läbi mõne püstiku rohkem ja läbi teise püstiku vähem kuuma vett kui vajalik.

Põhilised küttesüsteemi tasakaalu rikkuvad põhjused on:

• Küttesüsteemi amortisatsioon - rooste, katlakivi ning sade ladustumine torudesse ning radiaatoritesse. Amortiseerunud küttesüsteemis ei anna radiaatorid enam välja algselt ettenähtud hulka sooja. Kui radiaator on suures osas ummistunud, siis ei saagi tuba enam soojaks minna.
  
  Jadamisi ühendatud radiaatorite puhul (tavaline ühetorusüsteem):
• Radiaatori vahetamine teise võimsuse või takistusega radiaatori vastu. Remondi käigus soovitakse mõnikord vahetada vana radiaator kaasaegsema vastu. Selle juures ei mõelda aga radiaatori võimsuse ja veevoolu takistuse peale või valitakse sihilikult suurema võimsusega radiaator. Selle tulemusena tõstetakse temperatuuri oma korteris kuid alandatakse temperatuuri kõigis järgnevates korterites, kuhu kuum vesi edasi liigub.
• Küttetorude asendamine väiksema läbimõõduga torude vastu. Mõnikord ei meeldi korteriomanikule vanad jämedad nõukogudeaegsed küttetorud ning ta otsutab need remondi käigus asendada ilusate uute vasktorude vastu. Sellega mõjutatakse aga tervet küttesüsteemi, sest kui uued torud on vanadest peenemad, siis läbivoolava vee hulk selles püstikus väheneb ning teistes püstikutes suureneb. Seega väheneb temperatuur kõigis selle püstikuga ühendatud radiaatorites ning suureneb teiste püstikute radiaatorites.
• Termostaatventiilide paigaldamine. Kuna ühetorusüsteemis liigub vesi läbi kõigi korruste radiaatorite jadamisi, siis igasugune lokaalne kütte reguleerimine reguleerib korraga tervet küttesüsteemi. Kui keegi on paigaldanud enda radiaatorile termostaatventiili ja keerab seda kinni, siis on selle mõju sarnane toru läbimõõdu vähendamisega eelmises punktis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et küttesüsteemi tasakaalustamine võib aidata kokku hoida palju energiat ja raha. Kui aga vaatamata tasakaalustamisele jäävad osad korterid külmaks või üleköetuks, siis on soovitav üle minna kahetorusüsteemile. Kahetorusüsteemis ei mõjuta korteritesisene omaalgatuslik tegevus tervet maja ning lisaks on võimalik iga korteri kütet eraldi reguleerida.

Küttesüsteemi setete eemaldamiseks ja ärahoidmiseks oleme me soovitanud Baueri keemiavaba veetöötlusseadet. Seda tasub paigaldada nii uutele kui ka vanadele majadele.

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 12 September 2012

Betoonist uusehituste püstipanekul tekivad tihti ehitusvead, mille tõttu jääb seina sisse külamsild... koht, mis juhib hästi soojust ja on talvel külm. Külmasildade puhul on ka kõrgendatud hallituse tekke oht.

Septembrist 2010 kuni märtsini 2012 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi ehitustehniline seisukord – ajavahemikul 1990-2010 kasutusele võetud korterelamud” tõdetakse, et ehitusplatsil leitakse lahendused pahatihti kompromisside hinnaga.

Foto. Kihtpaneelide vuukide soojustused viiakse montaažil kokku vahele astatava villaribaga. Monoliitimisel võib juhtuda, et vertikaasete vuukide soojustuse vahele jääv riba lükatakse ära ja pilu täitub betooniga. (Allikas: uuringu aruanne)

Monteeritavate raudbetoonist kihtpaneelide paigaldamisel on suureks probleemiks soojustustsoonide katkematuse saavutamine platsil tehtava lisasoojustusriba paigaldamisega. Soojustustsoone liitev soojustusriba tehakse nimelt pahatihti liiga pehmest villast ja lükatakse seinapaneelide monoliitimisel vertikaalvuugis betoonisurve poolt vuugi esiotsa kokku. Vuuk soojustuse vahel täitub betooniga, moodustades külmasilla. Seda viga enam hõlpsasti parandada ei saa - selleks tuleks veaga tarind lammutada ja uuesti ehitada.

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 15 August 2012

Betoonitööde ajal tehtud vead ja kulude kokkuhoid viivad tulemuseni, kus betoonpindade tugevus ning vastupidavus keskkonnale vähenevad. Samuti jääb dokumentatsiooni täitmine sageli unarusse, kuid hilisem dokumenteerimine on ebausaldusväärne.

Septembrist 2010 kuni märtsini 2012 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi ehitustehniline seisukord – ajavahemikul 1990-2010 kasutusele võetud korterelamud” tuuakse välja probleemid uuema aja betoonehituste kvaliteedis. Kogenematule silmale jääksid paljud vead märkamata.

Sobimatud lahendused ja ehitajate vähesed teadmised on ohtlikud

Keldrite monoliitbetoontarindid on suhteliselt kõrgel asuva pinnaseveetaseme tõttu sageli algselt projekteeritud nii, et keldrit ümbritseb veekindel hüdroisolatsioonimembraan (kessoon). Sellise ehitamise kalliduse tõttu on mitmel objektil tehtud hiljem muudatusi, asendades veekindla membraanhüdroisolatsiooni põhimõtteliselt teistsuguse, oluliselt odavama veekindla betooni ja drenaaži lahendusega. See toob aga hoone eluea mõistes kaasa riskid, kuna veekindla betooniga tehtud lahendustes esineb alati betooni pragunemise, liitekohtade, sarruse läbikute ja üleminekute ebatiheduse ning betooni pinnaseveega kahjustumise oht.

Üldjoontes vastas betoonitööde tehnoloogia vaadeldud objektidel tehnoloogia tunnustatud kirjeldusele. Betoonitööde puhul pannakse siiski vähe rõhku betooni varase tugevuse kontrollile ja betoonitöö dokumentatsiooni täitmisele vahetult betoonitööde ajal (hilisem dokumenteerimine on ebausaldusväärne).

Olulise puudusena võib välja tuua sarrustamise meetodite erinevuse tehnoloogia kirjeldusest, mille tulemus on:

• betoonkaitsekihi vähenemine
• sarrusejätkude paiknemine samas ristlõikes
• sarrusekihtide mitteprojektijärgne asetus
• T-kujuliste seinaliidete pragude tekkimine nurgapiidakonda

Probleemiks on ka betoneerimise järelhooldus ning pinnasileduse saavutamine puhasvalupindadel, sest mõnikord ei ole tööde tegijad kursis betooni puhasvalupinna nõuetega ning adekvaatsete meetoditega selle saavutamiseks. Näiteks on ehitusplatsil keelatud lisada segusse vett betooni valguvuse suurendamiseks.  Selle asemel tuleb kohe tellida sobiliku valguvusega segu ja paigaldada see õige kiirusega.

Fotod. Laiali läinud puitraketis (vasakul) ja laiali läinud raketise tõttu piikamisega kahjustatud betoontarind (parema). Allikas: Uuringu aruanne

Betoonitööde organiseerimisel ei kasutata haardealade ja raketiste planeerimise meetodeid, mis toob kaasa raketiselementide puudumise. See kompenseeritakse käepäraste kohalvalmistatud raketistega, mis ei pruugi aga tagada nõutavaid tolerantse ja sarruse fikseerimist. Pealegi võivad oskamatult tehtud raketised betoonimise käigus laguneda (vt. fotod).

Pinnasel raudbetoonpõrandate ehitamise tehnoloogia eeldab aluste piisavat tihendamist. Selle suhtes täheldati erinevusi:

• kohatine projekteeritud tiheduste mittesaavutamine,
• ebaselged tihendusväärtused projektis või
• ebapiisav kontroll tegeliku tiheduse üle või
• kaevatakse tihendatud alused tööde ebaõige järjekorra tõttu taas üles, et paigaldada torustikku vms

Pinnasel põrandate killustikaluse mõtet ja põrandaaluste hüdrotõkendite või mitmekordse kile otstarvet ei väljendata sageli juba projektides õigesti (lähtutakse vaid tugevuslikest kaalutlustest). See asjaolu toob killustikaluse ärajätmisel kaasa pinnase kapillaarvee tõusu tõkestuse ebapiisavuse ja niiskuse kerkimise põranda tsooni.

Betoonpõrandate puhul on probleemiks mahukahanemis- ja deformatsioonivuukide asetus, kiudbetoonpõrandate lokaalsarruste ja vajalike külmakatkestusprofiilide ebaselge lahendus projektis ning nende projekteerimine kohapeal töid teostava ehitaja poolt (projekteerija osalus jääb formaalseks). See võib hiljem põhjustada põrandas pragusid ja kahjustusi.

Viimistluse alla minevate köetavate betoonpõrandate puhul oli suureks probleemiks küttetorustike ja kommunikatsioonide õige paiknemine (toru kaugus seintest, sissepöörded akna- ja ukseniššidesse) ning põranda niiskuse väljakuivatamine ja mahumuutuste saavutamine enne viimistlusmaterjalidega katmist.

Vaatluse käigus täheldati olulisi hälbimusi nii pinnavalu kihipaksustes kui ka kallete valamises. Põrandaäravoolude juures jäi betoonikihi paksus kohati lausa 1/3 võrra väiksemaks projektis märgitud minimaalpaksusest. Samuti ei vastanud valatavad kalded niiske ruumi kalletele esitatavatele nõudmistele. Korruse betoonpõrandate alla paigaldatava heliisolatsiooni puhul esines probleeme katkestuskohtade jäämisega sellesse põrandaaluste kommunikatsioonide tõttu (äramahtumine).

Ümberprojekteeritud lahendustes jääb riskifaktoriks ka drenaaži toimimine hoone eluea jooksul ja veetaseme kerkimisel põrandale altpoolt avaldatav survejõud.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 21 Juuli 2012

Kui projektita hoonega peaks ekspluatatsiooni käigus tulema ette tõsisemaid probleeme, kujuneb olukord keeruliseks.

Septembrist 2010 kuni märtsini 2012 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi ehitustehniline seisukord – ajavahemikul 1990–2010 kasutusele võetud korterelamud” selgus, et tööprojekt jäeti pahatihti tegemata.

Valmiv ehitis ja sellele esitatavad nõuded peaksid olema kõige täpsemalt kirjeldatud ehitusprojektis, mis vastavalt ehitusseaduse määratlusele „...on ehitise või selle osa ehitamiseks ja kasutamiseks vajalike dokumentide kogum, mis koosneb tehnilistest joonistest, seletuskirjast, hooldusjuhendist ja muudest asjakohastest dokumentidest."

Asva linnuse puhkeküla ehitusprojekt - Arhitekuursed vaated. (Allikas: greenbuilding.ee)

Standardi kohaselt on ehitise projekteerimine jagatud kolme etappi:

1. eelprojekt
2. põhiprojekt
3. tööprojekt.

Eskiisprojekti loetakse projekteerimise lähteülesandeks.

Omanikujärelvalve on vajalik projekteerimiselgi

Üks oluline standardist tulenev nõue, millest projekteerimisel enamasti kinni ei peeta, on see, et iga üksiku eriala piires korraldab ehitise kavandamist vastava eriala projekteerija. Iga eriala projekteerijale on lähtedokumendiks tellija lähteülesanne ja/või eelnevate ehitusprojekti etappide materjalid ja teiste eriosade projektlahendid. Iga projekteerija vastutab oma projektiosa lähtedokumentidele, normdokumentidele ja headele tavadele vastavuse eest.

Ehitusprojektiga seonduvalt tuleb rõhutada, et ei eelprojekt ega ka põhiprojekt ole ette nähtud ehitamiseks, kuid sageli piirdub tellija siiski vaid põhiprojektiga, eramute puhul ka eelprojektiga.

Projektlahendi puuduste avastamiseks peaks kaasama omanikujärelevalve juba nii ehitusprojekti vastuvõtmisel kui ka ehitushanke korraldamisel.

Viimasel kümnendil ehitatud korterelamute puhul on raskusi projektide kättesaadavuse ja komplekteeritusega, tihti polegi hoone omanikel ega haldajal ehitusprojekti.
Sisulise poole pealt on murettekitav projektide mittevastavus ehitusjärgule. Eriti probleemne on tööprojekt, mis ei ole piisavalt detailne. Pahatihti leidub ehitusprojekte, mis väidetakse olevat tööprojekti staadiumis, kuid olemuslikult sellele ei vasta.

Projekteerijal peab olema tagasiside

Tihti on jäetud sõlmede detailsem lahendamine ja materjalide valik ehitusplatsile. Projekteerijale paistab olevat ebaselge piir, mis jääb projekteerimisstaadiumis ja ehitustehnoloogiaga määratletava vahele.

Liitekohtade puudulik teostus või mittetoimivalt lahendamine projekteerimisfaasis tekitab otsesed riskid nii ehitamise kui ka hilisema ekspluatatsiooni ajal. Puuduvad või ebamõistlikud lahendused suurendavad heal juhul ehituse hinda, halvemal juhul ehitatakse mingi lahendus valmis ja probleemid ilmnevad hiljem. Tööde ümbertegemine on väga kulukas ning ei ole põhjust, miks tellija või elanik end selliste probleemide eest peaks leidma.

Olukorra parandamiseks on oluline, et projekteerija puutuks ise sõlme lahendusega kokku (tagasiside ehitustöödest) ja ehitaja mõistaks projekteeritud lahenduse tausta (miks lahendus on nii projekteeritud). Projekteerija peab olema seotud tehnilise lahenduse õnnestumise või ebaõnnestumisega.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 10 Juuli 2012

Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi ehitustehniline seisukord – ajavahemikul 1990–2010 kasutusele võetud korterelamud” tõdetakse, et Eesti tingimustes ilmastikukindlalt ehitamine on paratamatult kulukas ning sellega ei arvestata piisavalt.

Veelomp katusel tekitab lekke

Viimase 20 aasta jooksul püstitatud korterelamutest on valdav osa raudbetoonist karkass- või suurpaneelelamud. Valdavalt on need räästata lamekatusega, mis on kaetud kummibituumen-rullmaterjalist katusekattega.

Räästata lamekatusega hoonetel oli tüüpiliseks puuduseks ülemistelt korrustelt ja parapetilt allavoolav vesi ning märguv fassaadipind. Vee valgumist fassaadile soodustavad katuse liiga väike kalle, parapeti puudumine või liiga väikese kaldega parapetiplekk.

Fotod. Lamekatuse tüüpvead: liiga väikesed kalded, madalad tarapetid, ebaotstarbekalt paigaldatud vee äravoolukohad, katusele jäävad loigud. Allikas: Uuringu aruanne

Sageli esines katustel püsivaid veelompe. See viitab puudustele projekteerimisel ja ehitamisel. Varem või hiljem lekib vesi katusekatte liitekohtadest veesurve mõjul tarindisse.

Katustel puudusid piirded ja turvavöö kinnituskohad. Vee äravoolukaeve oli vähe ja need olid ebaotstarbekalt paigutatud. Äravoolukaevudel puudusid kaitsevõred, vihmaveekanalisatsiooni torustik oli soojustamata.

Esines olukordi, kus ventilatsioonikorstnad, liftiruumid, katuseluugid jms jäid vee äravoolu teele, vee möödavool nendest oli korraldamata.

Rõdud meie kliimas

Aastatel 1990–2010 kasutusele võetud elamute soklikorruse raudbetoonpaneelidest lagedes on pahatihti läbijookse, mis on tingitud näiteks garaažikatuse kui eenduva terrassi ehitamisel tehtud vigadest.

Fotod. Terrassi ebapiisava kalde ja katusekatte läbijooksu tõttu kahjustunud lagi. Allikas: Uuringu aruanne

Rõdud ja lodžad oleks siinsetes kliimatingimustes mõistlik varustada katusega ning klaasida, et vältida vee sattumist nende põrandale, sealt konstruktsioonide sisse ja siseruumidesse.

Ilmastikule avatud rõhtsete ja eenduvate ehitise osade hüdroisolatsioon ja vuugimaterjal, üle- ja äravoolud peavad tagama ehitise ülejäänud osade kaitse. Meie tingimustes on nende osade materjalivalik väga kallis ja nõuab kõrget ehitustöö kvaliteeti.

Pinnase vajumine toob keldrisse vee

Tüüpilise puudusena võib välja tuua ka elamute liiga madala sokli ja pinnasemuru rajamise kontaktis hoone sokliosaga. See põhjustab vee imendumist betooni, mis soodustab betooni lagunemist.

Foto. Hooneümbrise kalle on maja poole, juhtides pinnavee keldrisse. Allikas: Uuringu aruanne

Raudbetoonist ehitamisel tuleb horisontaalsed betoonipinnad isoleerida vee või märja pinnasega kokkupuutest. Mitmel juhul on hoone ümbruse pinnas ära vajunud, põhjustades pinnavee valgumist hoone poole.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 28 Mai 2012

Renoveerimisega tuleb alustada enne, kui katus hakkab läbi tilkuma.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” antakse nõu ka katuste renoveerimiseks.

Katuste renoveerimise juures tuleb silmas pidada

• katusekatte veepidavust,
• katusekonstruktsioonide kandevõimet ning
• katuslae korral ka selle soojus- ja niiskustehnilist toimimist.

Katusekatte lekkimine on vanemate hoonete lagunemise või katusekonstruktsioonide kandevõime vähenemise üks peamisi põhjuseid. Katusekatte veepidavust ja kestvust mõjutavad lisaks materjali omadustele ka ehitustöö kvaliteet, kliimamõjud ja hooldustingimused.

Foto: Väljastpoolt vaadates on katusekate korras, kuid eterniitplaatide vahel on praod, kust lekib vesi pööningule. (Allikas: uuringu aruanne)

Katusekatte ennetav renoveerimine või vahetus võib olla vajalik hoone üldise kestvuse seisukohalt. Ei ole õige oodata, kuni katus hakkab läbi tilkuma.

Lumi katuselt alla!

Katusekonstruktsioonid peavad taluma lume-, tuule-, hoolduse ja katusekonstruktsioonide omakaalu koormusi.

Lamekatuste normatiivne lumekoormus on üldiselt 0,8..1,2 kPa, mis võrdub ligi 40-60 cm paksuse seisnud lume kihiga. Ilmade soojenedes lumekoormus ei suurene – lumi vajub kokku ja tiheneb, kuid selle kaal ei muutu. Märja lume puhul võrdub normatiivne lumekoormus vastavalt 20-30 cm lumekihi paksusega. Kui aga lumele sajab vihma, võib koormus katusele oluliselt suureneda.

Katustel, mille kalle on 30 kuni 60 kraadi, on lumekoormus väiksem. 45 kraadi juures on maja projekteerijad tõenäoliselt arvestanud 10-15 cm märja lumekihi paksusega.

Katustele, mille kalle on üle 60 kraadi, ei jää lumi püsima ning põhiliseks koormuseks on tuul.

Kui lumekoormus on suurem, kui konstruktsioonid (sarikad, roovid) kanda jõuavad, toob see kaasa katuse varisemise. Suured läbivajumised võivad vähendada katusekatte veepidavust.

Vanemate konstruktsioonide kandevõime võib olla ehitusjärgsest kandevõimest oluliselt väiksem, seetõttu tuleb katuselt liigse lume mahaajamisse suhtuda äärmiselt tõsiselt.

Projektita katusekatet ei vaheta

Kahjustunud kandekonstruktsioonidel tuleb likvideerida kahjustuse põhjus ning konstruktsioonid asendada või proteesida (vähemalt 0,5 m kaugusel kahjustusest). Kandekonstruktsioonide väljavahetamise või renoveerimise korral on vajalik ehitusprojekt.

Puitkorterelamute algupärane katusekate on olnud peamiselt valtsplekk. Mõnel pool, eriti Kesk- ja Lõuna-Eesti linnades ja teatud hoonetüüpide puhul on levinud ka kivikatused.

Katusekivi tuleks valida tüübilt ajaloolisega sarnane: vanematel hoonetel S-kivi, hilisematel sageli nn valtskivi. Kui soovitakse taastada kunagist kivikatust (näiteks vanade fotode põhjal), tuleb eelnevalt selgitada, kas see eeldab ka katusekonstruktsiooni ümberehitust, sest kivikatus on suhteliselt raske.

Katusekatte materjali vahetamine (näiteks eterniit pleki vastu) eeldab alati ehitusprojekti koostamist.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 14 Mai 2012

Puithoone välisilmet oluliselt kahjustamata saab paigaldada 5-10 cm paksuse välispidise lisasoojustuse.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” õpetatakse puithoonet soojustama nõnda, et aknad ei jääks liiga sügavale seina sisse.

Fassaadi välisel soojustamisel peaksid aknad ja uksed jääma seina välisvoodri tasapinnale. Alati ei ole see võimalik ega otstarbekas, kuid maksimaalne aknapõskede sügavus võiks olla 7 cm (mõõdetuna piirdeliistu pealt aknaraami või lengi peale). Ajalooline piirdeliistu paksus oli 2-4 cm.

Välisseinte lisasoojustamisel tuleb vältida hoone välisilme ja proportsioonide olulist muutmist. Mõõtmised uuritud hoonetel näitasid, et akna ja sokli lahendused võimaldavad hoone välisilmet oluliselt kahjustamata paigaldada 5-10 cm paksust välispidist lisasoojustust.

Lisasoojustamisel tuleb arvestada mitme asjaoluga

Lisasoojustus paigaldatakse puitroovide vahele ja kaetakse tuuletõkkeplaadiga. Tuuletõkkeks on soovitatav kasutada mineraalvillast tuuletõkkeplaati, kuna see on suurema soojustakistuse ja veeaurujuhtivusega. Koos tuuletõkkeplaadiga kujuneb soojustuse kogupaksuseks 7-13 cm.

Soojustuse roovide vahemaa on 1 cm kitsam soojustusplaadi laiusest – nii liibub soojustus tihedalt vastu roove.

Seinte läbipuhutavuse vähendamiseks on kasulik paigaldada soojustuse ja palkseina vahele õhutõkkepaber. Tihendada tuleb ka palgivahed.

Paksu välispidise lisasoojustuse korral tuleb aknad liigutada väljapoole. Õhukese lisasoojustuse korral on üldjuhul võimalik jätta aknad nende endisesse asukohta.

Joonis. Välisseina lisasoojustamine paksema lisasoojustuse korral koos akende nihutamisega tuuletõkkeplaadi välispinda. (Allikas: Uuringu aruanne)

Akende nihutamisel on ehitustehniliselt õige jätta aknad samasse tasapinda tuuletõkkeplaadiga – siis saab tagada välisvoodritaguse tuulutuse ja läbi voodri tunginud sademevesi ei valgu akna peale. Kui aken tuua välisvoodri tasapinnale, siis tuleb ehitada sademevee väljajuhtimiskanalid ja tuulutusvahed, mis muudavad hoone üldilmet oluliselt rohkem.

Hoone lisasoojustamine on üldjuhul piirdetarindite muutmine, mis eeldab ehitusluba ja -projekti.

Algse ajastutruu välisfassaadi taastamisel nõuab välispidine soojustamine meisterlikku teostust. Eelnevalt tasub konsulteerida projekteerija (ehitusinsener, arhitekt), ehitaja ja muinsuskaitsega.

Voodritagune vajab tuulutamist

Laudvoodri valikul tuleks puitdetailid vahetada mõõtudelt ja profiililt algupäraseid kopeerivate vastu. Ehituskauplustes levinuim 9-10 cm laiune laud ei ole reeglina puitkorterelamute algupärane lauamõõt.

Laudvoodri ja välisseina kestvuse seisukohalt on tähtis, et välisvoodritagune oleks välisõhuga tuulutatav. Selleks tuleb jätta akna ja välisseina alumistesse ning ülemistesse osadesse ning voodri ja välisseina vahele tuulutuspilud.

Laudvooder tuleb seina kinnitada kindlasti tsingitud naeltega.

Püsivuse nimel tuleks nii poolpunnlaudade kui ka täispunnlaudade seinapanemisel jätta punnipõhja ja teise laua punni vahele umbes kolmemillimeetrine vahe. See laseb laudadel sügisniisketes ilmaoludes paisuda, et siis kuivades taas kokku tõmbuda.

Eriti tundlikud on paisumisvahede suhtes täispunnlauad. Kui tihedalt üksteise vastu löödud poolpunnlaudadel on veel ruumi paisumiseks ja kahanemiseks, siis täispunnlaudadel see ruum peaaegu puudub ja lauad lähevad lõhki.

Vertikaallaudise puhul tuleb kasutada täissulundlauda – siis ei pääse vihmavesi voodri vahele. Horisontaallaudise puhul võib kasutada ka poolsulundlauda. Ajalooliselt on linnades üldjuhul kasutatud hööveldatud laudist.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 02 Mai 2012

Tüüpilised kahjustunud piirkonnad on alumised kolm palgirida, akendealune piirkond ning lõuna- ja läänepoolne fassaad.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” antakse nõu, kuidas asendada puithoonete kahjustunud seinaosi.

Välisseinte renoveerimisel on olulisimad tööd

• kahjustunud seinaosade asendamine,
• vundamendi ja seina vahelise hüdroisolatsiooni tagamine,
• välislaudise renoveerimine ja
• soojuskadude (läbipuhutavus, soojusjuhtivus, külmasillad) vähendamine.

Foto. Sokli renoveerimise põhimõtteline skeem (vasakul). Üldiselt korrektselt renoveeritud sokkel; vaid fassaadivoodri taguse tuulutus on jäetud tegemata, mis raskendab seina kuivamist (paremal). (Allikas: Uuringu arunnae)

Enne renoveerimistöid tuleb alati selgitada, milline on välisseinapalkide seisukord. Tüüpilised kahjustunud piirkonnad on

• alumised kolm palgirida,
• akendealune piirkond ja muud kohad, kus vesi on seina valgunud, ning
• lõuna- ja läänepoolne fassaad.

Nendes piirkondades vajavad puitosad reeglina asendamist või proteesimist. Asendamise vajalikkuse hindamise juures tuleb peale biokahjustuse arvesse võtta ka puidu niiskust.

Kui nähtavat kahjustust ei ole, kuid mõõtes saadakse puidu niiskuseks üle kiu küllastuse (>30 %), siis tuleb puit välja vahetada või kuivatada. Biokahjustunud puidu kuivatamisel peab lõppniiskus olema <15 % (selle juures hävib puidus olev võimalik mädanikkahjustus). Välitingimustes on seda raske saavutada.

Tihti on kahjustunud palgi sisemus, kuigi palgi välispind on visuaalselt korras. Puiduproovi võib võtta südamikpuuri või saega. Mädanikkahjustusega palke ei ole õige alles jätta.

Niiskuskahjustusega palgid tuleb välja vahetada

Mõõta tuleb seina jääva puidu niiskust. Oluline on, et puit oleks kuiv ka palgi seest, mitte ainult pinnalähedasest kihist. Seetõttu võib kuivamisperiood olla väga pikk. Seina jäänud puit niisutab ka teisi ehitusosasid ja võib seal põhjustada kahjustusi.

Kui on oht, et puit saab jätkuvalt märjaks, tuleb seda keemiliselt töödelda sügavale puitu imbuvate õlialuseliste seenetõrjevahenditega (mitte vesialuseliste ega lahusti baasil toimivate vahenditega) või difusioonpreparaadiga.

Väiksemate kahjustuste korral piisab proteesimisest, mille puhul kahjustunud palk, kandepost või alusvöö asendatakse lokaalselt uuega. Ulatuslikuma kahjustuse puhul tuleb kaaluda palkide väljavahetamist, mille puhul kahjustunud palk asendatakse uue, võimalikult sarnase kujuga palgiga.

Sõrestikseinte puhul tuleb mädaniku esinemisel asendada või proteesida aluspruss.

Rõhtpalkhoones on alumist palki lihtsam vahetada, kuna sein moodustab suure tala ehk terviku, mida saab tungrauaga tõsta ka vähestest kohtadest. Püstpalk või -plankseina puhul on asendustöö mõnevõrra keerukam, kuid kindlasti võimalik.

Alumiste palkide kahjustuse põhjuseks on palgi ja vundamendi vahelise hüdroisolatsiooni puudumine või liiga madal sokkel. Sokli kõrgus peaks olema üle 30 cm. Vajadusel tuleb planeerida maapinda, pöörates samas tähelepanu sellele, et maapinna kalle (>1/20) jääks hoonest eemale ega kahjustataks vundamenti. Kui hooneümbruse planeerimine pole võimalik, siis võib ka uus palk varsti väljavahetamist vajada, sest kahjustuse põhjus on likvideerimata. Sellisel juhul võib kaaluda vastupidavama ehitusmaterjali kasutamist.

Üksnes „uppumine“ õigustab kivi kasutamist

Üks võimalus on kasutada keramsiitplokkmüüritist: seina alla laotakse üks-kaks rida keramsiitplokke, millega viiakse niiskustundlikum materjal (puit) maapinnast kõrgemale.

Fotod. Seina alumiste palkide (vasakul) osaline (~10 cm) asendamine keramsiitplokkmüüritisega ja proovide võtmine säilinud puidust (paremal) (Allikas: Uuringu aruanne)

Soojustehniliselt ei ole see parim lahendus, kuna lisasoojustuseta jääb selle seinaosa soojusjuhtivus ligi kaks korda suuremaks palkseina soojusjuhtivusest. Probleemi võib veelgi suurendada paiknemine külmal vundamendil.

Kui puitkorterelamu kriitilisim külmasild oli juba varem seina ja sokli liitekohas, siis keramsiitplokkmüüritise korral suureneb probleem veelgi. Seina ja sokli lisasoojustamisega  saab seda oluliselt vähendada.

Kõrge sokli korral ei ole keramsiitplokkmüüritise kasutamine põhjendatud. Sokli alumiste palkide asendamine plokkide vm kivimaterjaliga on õigustatud üksnes juhul, kui maja on maapinna tõstmise tagajärjel tugevasti pinnasesse “uppunud” ja hoonet ümbritseva maapinna tagasi allapoole viimine ei ole mingil põhjusel mõeldav.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 11 Märts 2012

Oluline on, et enne järgmise taseme töödega alustamist peavad olema eelmise taseme tööd tehtud või tehakse kõik korraga.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” antakse nõu, kuidas vanu hooneid kõige otstarbekamalt uuendada.

Foto: Korterelamut tuleb renoveerida terviklikult, mitte jupikaupa nagu näha ülalolevalt fotolt. (Allikas: Uuringu aruanne)

Vanade majade puhul on oluline tunda ja hinnata nende väärtusi.

Tegemist võib olla arhitektuurse (silmapaistva või muul moel olulise arhitektuurse lahendusega hoone), ehitusajaloolise (hoone kaudu on võimalik teada saada vana aja ehitustraditsioone), isikuajaloolise (hoone on mõne tuntud arhitekti loomingu hea näide) või ansamblilise väärtusega (moodustab koos samalaadsete hoonetega väärtusliku koosluse ehk sel on linnaehituslik miljööväärtus).

Hoone väärtuste ja tähenduse hindamiseks tuleb tunda ka ajaloolist konteksti. Seetõttu on hea kaasata renoveerimisprotsessi arhitektuuriajaloolane või restauraator.

Oluline on, et enne järgmise taseme töödega alustamist peavad olema eelmise taseme tööd tehtud või tehakse kõik korraga. Ei ole õige teha investeeringuid mugavuse jaoks või viimistluseks (krohv, värv jne), kui energiatõhususe tööd (näiteks hoonepiirete soojustamine, küttesüsteemi või ventilatsioonisüsteemi renoveerimine jne) ei ole tehtud, ei ole tagatud ohutus (konstruktsioonide kandevõime) või tervislik elukeskkond (näiteks ventilatsiooni renoveerimine). Eelistada tuleb hoone tervikrenoveerimist.

Kahjustunud tarindi või mittetoimiva süsteemi renoveerimise juures on esmatähtis probleemi põhjuse likvideerimine ja alles seejärel tagajärgedega võitlemine. Kuna ressursse pole kunagi piisavalt, tuleb renoveerimistööd viia läbi säästlikult. Suurim sääst seisneb kohe õigesti tegemises ja mitu korda ümbertegemata jätmises.

Enne hoone renoveerimist tuleb teha eeltööd

Ehitusekspertiisi käigus uuritakse ehitiste, kande- ja piirdetarindite ja materjalide seisukorda, võimalikke kahjustusi ja nende ulatust, selgitatakse välja kahjustuste põhjused ning tehakse ettepanekud olukorra parandamiseks või likvideerimiseks.

Energiaaudit selgitab, kuidas kasutatakse energiat, millised on võimalikud energiasäästumeetmed ja kuidas saab energiat tõhusamalt kasutada.

Renoveerimistööde ehitusprojekt annab aluse tööde läbiviimiseks, tulemuse hindamiseks ning selged juhised tööde tegemiseks. Projekteerimise käigus saab koostada ja võrrelda mitmesuguseid lahendusi, arvestades energiatõhususe, arhitektuursete, miljööväärtuslike, majanduslike jne seisukohtadega. Projekteeritud lahendused peavad toimima nii ehitustehniliselt, ehitusfüüsikaliselt kui ka arhitektuurselt.

Hoone renoveerimisel tekib küsimus, milliseid projekteerimisnorme rakendada

Vanad puithooned on algselt ehitatud praegustest standarditest väiksemat turvalisust nõudvate normide kohaselt. Praegu Eestis kasutusel olev projekteerimisstandard (Eurokoodeks) kehtestab näiteks suuremad lume- ja kasuskoormuse väärtused.

Renoveerimisel tuleks püüda rakendada Eurokoodeksi turvalisuse taset nii palju kui võimalik, jäädes siiski reaalsuse piiridesse. Näiteks vahelae projekteerimisel Eurokoodeksi koormuste järgi ei ole otstarbekas tugevdada vundamente, kui ei ole märgata mitte ühtegi liigset deformatsiooni või muud ülekoormusele viitavat märki.

Lisaks hoone renoveerimisele on oluline ka selle püsiv hooldus. Kui ehitist keskkonnamõjude ja kahjustuste eest piisavalt kaitsta, võib selle kasutusiga olla sajandeid pikk. Samas tuleb hoolduse, restaureerimise, renoveerimise jne juures arvestada, et ka vale tegutsemine võib tuua hoone kasutusea lõpu loomulikust lähemale.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 06 Märts 2012

Rekonstrueerimine tähendab ümberehitamist,
renoveerimine taastamist,
restaureerimine teaduslikult autentset taastamist.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” seletatakse lahti olulisemad hoonete korrastamisega seotud mõisted.

Restaureerimine tuleneb ladinakeelsest sõnast restituo: uuesti panema, tagasi asetama, tagasi tooma, tagastama, taastama, ennistama, uuesti heaks tegema, tühistama, kehtetuks tunnistama.

Restaureerimine tagab mälestise autentse ajaloolis-arhitektuurse seisundi fikseerimise väärtusetute ja ilmet rikkuvate lisandite (kihistuste) eemaldamisega ning puuduvate osade taastamisega teaduslikult põhjendatud kujul. Kasutatakse peamiselt töövõtteid ja tehnikaid, mida tarvitati hoone või selle osade esialgsel ehitamisel.

Rekonstrueerimise all mõeldakse eelkõige ümberehitamist: ehitise piirdetarindite ning kande- ja jäigastavate konstruktsioonide muutmist ja asendamist eesmärgiga tagada hoone või selle üksikute ruumide põhilised kasutusomadused, sh. plaanilahendused. Maja ehituslik maht ja pinnad oluliselt ei muutu, plaanilahend ja ruumide kasutusotstarve võivad varieeruda.

Kui ehitustööde käigus hoone ei säili või säilib ainult alus või vundament, on tegemist uue hoone ehitamise, mitte rekonstrueerimisega. Aeg-ajalt võib segadust põhjustada asjaolu, et kuigi ehitusseaduse kontekstis tähendab rekonstrueerimine konkreetselt olemasoleva ehitise ümberehitamist, võidakse sama sõna mõnel puhul kasutada ka hävinud hoone või hooneosa taastamise tähenduses, sest humanitaarteaduste kontekstis laiemalt tähendab see ka “taasloomist”.

Renoveerimine tuleneb ladinakeelsest sõnast renovo: korda seadma, uueks tegema, uuendama, taastama; või renovatio: taastamine, uuendamine, tagasipöördumine.

Selle alla kuulub ehitise või selle osade korrastamine, taastamine ja uuendamine. Hoone mahulised ja pinna põhiparameetrid oluliselt ei muutu, põhiliselt säilib ka selle kasutusotstarve.

Ehitise renoveerimine võib sisaldada ka tehnosüsteemide olulist rekonstrueerimist. Tulenevalt tehnoloogia arengust ja uutest teadmistest võidakse paremaks toimimiseks kasutada uusi lahendusi.

Parim on olukord, kus oleks võimalik hoonet säilitada ja hooldada nii, et renoveerimise vajadus oleks võimalikult väike. Siiski on renoveerimist täielikult välistada raske, kuna materjalide vananemise käigus nende omadused muutuvad ja need ei pruugi enam täita neile pandud ülesandeid.

Võrreldes ehitusaegse olukorraga, on muutunud ka inimeste elustiil ja harjumused ning sageli on vaja kohandada hoonet elanike vajadustele sobivaks. Puitkorterelamute renoveerimisel tuleb tähelepanu pöörata kõigile ehitisele esitatavatele olulistele nõuetele: mehaaniline tugevus ja stabiilsus, tuleohutus, hügieenilisus, tervise- ja keskkonnaohutus, kasutusohutus, mürakaitse, energiasääst ja energiatõhusus, jätkusuutlikkus, esteetilised ja arhitektuuriajaloolised väärtused.

Renoveerimisel on esmatähtis hoone ohutuse (kandevõime, tule-, kasutus-, keskkonnaohutus jne) ja tervisliku sisekliima (piisav õhuvahetus, niiskuskahjustuste vältimine, sobiv temperatuur ja niiskus jne) tagamine.