|
Mitmete vanemat tüüpi korrusmajade sisekliima jätab pärast üleminekuaastate ümberehitusi tõsiselt soovida, kinnitavad TTÜ professorid Enn Loigu ja Teet-Andrus Kõiv oma uurimustöös „Elamufondi jätkusuutlikkuse säilitamine läbi ventilatsiooniprobleemide tüüplahenduste väljatöötamise“. Probleemid on teravnenud pärast küttesüsteemide ümberehitamist lokaalkütte tarvis ja akende väljavahetamist. Alakütmine ja loomuliku ventilatsiooni vähenemine on tekitanud soodsa keskkonna hallitusseente tarvis, mistõttu allergikutel on sellistes korterites võimatu elada, terviseprobleeme võib aga tekkida ka kõigil teistel elanikel. Sisekliima ei vasta nõutud standardile Eesti sisekliima standardi kohaselt on talveajal optimaalseks siseõhu temperatuuriks 22 ˚C, lubatud on kõikumised 21–25 ˚C. Uurimuse kohaselt on kõnealustes tüüpmajades õhutemperatuur sageli optimaalsest oluliselt madalam, mõnel juhul isegi vaid 13 ˚C. Sama standardi kohaselt on optimaalne suhteline niiskusetase korterites talvel 25–45%, soojal aastaajal 30–70%. Uurimuse kinnitusel ulatub talvine õhuniiskus kõnealustes tüüpmajades pahatihti 75%-ni. Nagu öeldud, soodustab kõrge niiskusetase hallitusseente arengut, külmadel pindadel tekib hallitus juba 60% õhuniiskuse juures. Kõrge suhtelise niiskuse korral suureneb ka ehitusmaterjalidest õhku eralduvate saasteainete hulk, samuti levivad ning arenevad paremini mitmesugused bakterid ja viirused, sellest lähtuvalt sagenevad hingamisteede infektsioonhaigused. Inimesed hakkavad niisuguses keskkonnas väsima, neil tekivad peavalud, köha, nohu, isegi palavikuhood, silmad, kurk ja nahk on ärritunud, lisaks ülemiste hingamisteede viirusnakkustele kimbutavad neid tihti kopsu-, põskkoopa- ja keskkõrvapõletik, väga tundlikel võib välja kujuneda allergia või isegi astma.
Kuidas olukorda parandada Üks halva sisekliima põhjus on kunagised ehitusvead katuslae ning eriti katuslae ja välisseina kokkupuutekohas (vaata fotot). Neid annab parandada lisasoojustusega. Teine vajalik ettevõtmine on küttesüsteemi ümberseadistamine sobivale temperatuurigraafikule ja küttevee vooluhulgale. Sellest aga ei piisa, kuni korterite õhuvahetus liialt aeglaseks jääb. 1990. aastate alguseni kasutati Eestimaal elamutes loomulikku ventilatsiooni, mille puhul värske õhu juurdevool oli ette nähtud eeskätt läbi akende ebatiheduste. Praegu korrusmajades enam loomuliku ventilatsiooni peale loota ei saa, soovitav on rajada sundventilatsioon. Parima õhukvaliteedi annab korteri sissepuhke-väljatõmbe ventilatsioonisüsteem. Paraku on seda küllaltki raske teostada, takistuseks saab korterilagede madalus. Ka on selle süsteemi maksumus suurim. Õhukvaliteedi osas on paremuselt (ja ka hinnalt) järgmine lahendus ruumiventilatsiooniagregaatide ja väljatõmbeventilaatorite paigaldamine. Abi võib olla ka kõige odavamast lahendusest – korteri sundväljatõmbeventilatsioonist ventilaatoritega köögis, WC-s ja vannitoas. Värske õhu juurdevoolu klapid peavad sel juhul paiknema ruumi ülaosas või küttekeha taga. Korralikku sisekliimat pole korterites korraliku kütte-ventilatsioonisüsteemita võimalik tagada. Allikas: „Elamufondi jätkusuutlikkuse säilitamine läbi ventilatsiooniprobleemide tüüplahenduste väljatöötamise“ TTÜ, 2007
|
